Riik astus seadusega traditsioonide vastu

Mingi lootus on ka neil, kel nõutud kinnistut pole. Seadus ütleb, et kui kinnistusomanikest püügilimiiti üle jääb, võidakse see teistele anda tingimusel, et varasema püügiga on mees tõestanud oma seaduskuulekust.

Samas on teada, et tänavu vähendatakse püügilimiite tunduvalt. Kuna enamikul endistel rannakaluritel pole mereäärset kinnistut, on tõenäoline, et enam pole oma tuhatkonnal Saaremaa senisel võrgupüüdjal merele asja. Kogu Eesti kohta on see arv palju kordi suurem.

Aastatega muretsetud püügivahendid jäävad repetama. Meeste hinge aga poeb masendus ja kibedustunne, sest nende arvates on uus kord ebaõiglane. Meretöö on läbi sajandite olnud randlasele ääretult tähtis ja hingelähedane tegevus, kuigi sageli materiaalselt isegi kahjulik. Tema jaoks on oluline see, et ta seal ise käia saab, saak pole kuigi oluline. Selline on ta eluviis.

Milliseid argumente pidasid aga seaduse muutmisel silmas lugupeetud riigikogulased, et sellise otsusega kiirelt ja üksmeelselt maha said? Oli selleks juba aastaid teatud ringkondade poolt levitatud jutt, et kalavarude vähenemise peapõhjus on ülepüük, mis tingitud püüdjate suurest arvust? Oli mingi osa ka euroametnike etteheidetel?

Saaremaal püüti 1999. a kokku 14 680 t kala, sellest traallaevad 13 514, kutselised kalurid 1085 ja rannakalurid 81 t. Tõenäoliselt on 2000. a andmed ligilähedased. Statistika näitab, et rannakalurite nullimine ei saa suurendada kalavarusid, sest nende osa kogu püügist oli tühine. Uue seadusega on ta aga koguni niivõrd ohtlik tegelane, et tal ei lubata ilma loata enam püügikorda seatud püünisega mere kaldalegi tulla, rääkimata merele nende kaasa võtmisest. Tabamisel võrdsustatakse see kohe kalapüügiga. Ilma püügiloata oled automaatselt seaduserikkuja ning röövpüüdja koos kõige sellest tulenevaga. Ilmselt on see preventiivne abinõu nende vastu, kes püügiluba enam ei saa, kuid merele ikkagi kipuvad. Kipuvadki, kuid kas see ääreala randlane on tõesti see, kelle vastu tuleb lausa politseiriigi võtteid rakendada.

Kahju, et rahvas pole jälle mõistnud oma valitsust ja riigikogu. Ja vastupidi. Ehk teeb Toompea siiski kalapüügi seaduse mõistlikumaks. See oleks hea algus uuele sajandile ja aastatuhandele. Praegusel seadusel oleks palju halbu tagajärgi, häid ei oskagi leida.