Pariisi-Berliini ühistelg jääb

Eile kohtusid Strasbourgis Saksamaa kantsler Gerhard Schröder ja Prantsuse president Jacques Chiraq ning peaminister Lionel Jospin, et mitteametlikus õhkkonnas mõranenud koostööd lappida. Kohtumisel olid ka Saksamaa välisminister Joschka Fischer, kes visandas läinud aastal Humboldti ülikoolis peetud ettekandes ?isikliku? nägemuse föderaalsest Euroopast, ning tema Prantsuse kolleeg Hubert Vedrin.

Sealsamas Humboldti ülikoolis esitab esmaspäeval ?isikliku? visiooni kandidaatriigi seisukohast Eesti välisminister Toomas Henrik Ilves.

Eilse kohtumise eesmärk oli maailmale näidata, et Berliin ja Pariis on endiselt parimad sõbrad ja liitlased Nice?i tippkohtumisel lahvatanud pingetest hoolimata.

See liit pole kunagi olnud kerge, sest tegemist on eelkõige ?pragmaatilise abieluga? väga erinevate riikide vahel. Samas on see osutunud nii Saksamaa kui Prantsusmaa jaoks parimaks viisiks oma eesmärkide saavutamisel ? viimane ?ühisüritus? oli Euroopa ühisraha seitse aastat tagasi.

Nüüd soovib Saksamaa, et Pariis ja Berliin ühtlustaksid oma seisukohad ka Euroopa Liidu tuleviku osas. See ei ole lihtne, sest Berliin kõneleb poliitilise integratsiooni süvendamise poolt, Prantsusmaa ei taha aga rohkem otsustusi Brüsselile üle anda. Saksamaa soovib uuenenud Euroopas ?uuele alusele? viia ka Saksamaa ja Prantsusmaa suhted, mille põhitooni on seni määranud ajalugu ehk soov selle kordumist vältida.

Schröderi sõnul näitas tippkohtumine Nice?is, et Prantsusmaa pooldatud ?riikidevahelise koostöö mudel? ei saa olla Euroopat edasiviivaks koostöömudeliks.

Selle asemel tuleb Saksamaa arvates tugevdada Euroopa Komisjoni ja teisi Brüsseli institutsioone, mis oleksid liikmesriikide vahel sõltumatuteks vahendajateks, tugevdada europarlamendi rolli ning kinnitada Euroopa Liidule ühine põhiseadus, kus oleksid määratletud Brüsseli ja liikmesriikide pädevused.

Eelnema peab ?julge? ja ?tõsine? debatt, mis kulmineeruks ELi alusseadusi täiendava valitsustevahelise konverentsiga 2004. aastal.

Prantsusmaal on Saksamaa ettepanek leidnud jahedad vastuvõttu. Nagu kirjutab ajakiri Economist, on Prantsusmaa eesmärk ?aega võita?.

Prantsusmaal ei ole selget Euroopa strateegiat ning 2002. aasta presidendivalimiste eel, kus kandideerivad nii Jospin kui ka Chirac, ei ole kummalgi soovi valijaid uute ?julgete? algatustega üllatada.

Samuti kahtlustab Prantsusmaa Saksamaa motiive. Pariis ei ole leppinud Berliini müüri varisemisega Euroopas tekkinud uue reaalsusega ? Saksamaast on saanud Euroopa suurim riik 82 miljoni elanikuga ning suurim majandus, mis annab kolmandiku eurotsooni SKTst. Võimule tulnud sõjajärgne põlvkond tahab lahti murda mineviku painest, keskenduda tulevikule ning tõestada, et Saksamaa on ?normaalne? riik nagu teised, mis seisab oma huvide eest.

Berliin ei karda liidu laienemist. Küll aga muretseb Berliin, et Chiraci ja Jospini rivaalitsemine võib Prantsusmaa presidendivalimisteni igasuguse edasimineku Euroopas halvata. Laienemise õnnestumiseks on vaja aga Prantsusmaa täit toetust. Seega üritab Saksamaa Prantsusmaa umbusku hajutada ning traditsioonilist koostööd jätkata. Seda tõenäoliselt juba uuenenud ning vähem eksklusiivses vormis, mille kõrval on oma koht ka teiste riikide võimalikel ühendustel.