Laari valusad vitsad

Jätkuna ?Laari-Lepiksoni afääri?-teemalistele artiklitele on kohane vaadelda juhtunut kui head PR-õpikusse sobivat näidet kommunikatsiooni puudulikust planeerimisest. Poliitika on kui teater, põnevusfilm või hea raamat ? pinge kasvades saabub kulminatsioon, mille lahenemine sõltub eelnenust. Käisin sügisel linnavolikogus umbusaldushääletust Mõisale hea etenduse pähe vaatamas ega pidanud pettuma. Täna tundub, et dokumentaaljutustuse ?Laari valitsus? kulminatsioon on käes.

Kuldne käibetõde ütleb, et lahingud võidetakse enne löömingu algust. Tänane kriis on valitsusele märk nõrgast kodutööst ja tõenäoliselt viimane hoiatus, et siiani lonkavad avalikud suhted vajavad kiiret korrastamist.

Esmapilgul polegi võimalik aru saada, kelle pädevusse Toompea PR-töö kuuluma peaks. Valitsuse pressibüroo näib senise töö ja ülesannetega tutvudes nimele kohaselt toimivat valitsuse pressiesindajate büroona. Pressiesindajate ülesanne on suhelda pressiga enamjaolt tehnilisel tasandil. Anda infot või mitte, vahendada, esindada.

Kui pressibüroo ka erinevate ministeeriumite PR-strateegiate katalüsaatorina toimib ja avalike suhete osakondade tegevust koordineerib, ei ole seda senise infovoogude analüüsi põhjal võimalik märgata. Ilmselt vajaks valitsus lähiminevikuni tegutsenud luurekoordinaator Eerik Niiles Krossile sarnaselt ka avalike suhete koordinaatori ametiposti, mis aitaks riigil rahvaga suhelda ja nende juttu ning mõtteid avalikkusele mõistetavasse keelde tõlkida. Kui Kross kuulus väidetavalt Savisaare pilti lasknud seltskonda ning on siiani kommentaaride andmisest hoidunud, siis ühtse juhtimiseta sõna võtnud tegelased oleks võinud vastuolulise info andmise asemel endise luurekoordinaatori kombel pigem vaikida.

On tekkinud kummaline olukord, kus erinevad politiseeritud ametimehed ja riigiesindajad küll justkui ühe asja nimel, kuid tegelikkuses eri suundadesse rabelevad. See, mida valijaskond ja muu rahvas alateadlikult ootab ? selged sõnumid ja ühtne imago, pole paraku välja joonistunud.

Lahesõjaks palkas USA valitsus suhtekorraldusfirma Hill & Knowlton, et parimal võimalikul viisil rahva meelsust riigi tegevust toetava ja Saddami-vastasena hoida ning arendada. Kuigi fakt hiljem teatavaks sai, ei põhjustanud suhtekorraldusalase know-how ostmine suuremat poleemikat ning firma tegevus hinnati tulemuslikuks. Teadaolevatel andmetel on suhtekorraldajad ka Eesti Vabariigile, nt imago loomisel, abi pakkunud, riik aga on selle tagasi lükanud.

Kui Eesti imagotaotlus välisilma silmis võib olla e-väikeriigilik euroopa-agarus ning siseriiklikult omamehelik puskarit pruukiv tarmukus, siis otseselt kommunikatsioonialane poliitika pole aimatava vormini jõudnudki. Tehniliselt vajaliku avaliku teabe seaduse vastuvõtmine ei korva strateegilisi puudujääke. Nii ei ole juba tehtud teo pehmendamisel suurt kasu ka PR-abiüksuse hilinenud formeerimisest.

Kogu laskmisloo avalikustamine oleks toimiva suhtekorraldustegevuse ja olemasoleva kriisikommunikatsioonistrateegia puhul Isamaast möödunud suuremaid vermeid jätmata. Nüüd tuleb hoolega ajastatud rünnakust tekkinud peataoleku tagajärgi pikka aega siluda.

?Absoluutselt mitte midagi ei toimunud!? oli meediasse paisatud esimene sõnum. ?Seda, mida absoluutselt ei toimunud, tegi Robert Lepikson!? muutis teine sõnum kogu kommunikatsiooni farsiks. ?Mul ei ole midagi öelda, ning seda ma teile ütlengi?, oleks võinud ära hoida olukorra, kus iga naabri-karla võib viidata vassimisele ja lisada: ?Aga kui Putin oleks Zjuganovi plakatit lasknud?. Ja oponendi argumendid tunduvadki otsitud.

Kuigi loodan valitsuse stabiilsusele, märgin, et suvalise suurfirma juht oleks sarnases situatsioonis ametist lahkuma sunnitud. Üleelatavale tulistamisloole suurema apsuna järgnenud vassimine on tõsine eksimus. Lepiksoni valedetektori-test mõjub veidi lapsemeelselt, kuid kinnitab avalikkusele peaministri tõega kokkuhoidlikku ringikäimist.

Tugev erakond Isamaaliit satub siin täbarasse seisu. Jürgensoni jõuline tegutsemine on andnud algusest peale tehnilisi ja PR-alaseid tagasilööke, Mõis kasutab ja kasutas meediat eelmise lahingu ajal liiga mõtlematult ning Laarist sõitis tegemata kodutöö tõttu neljas võim lihtsalt üle.

Poleks patt loota, et riik õpib suhtelisele noorusele vaatamata rahvaga suhtlema. Sõltumata võimulolijaist vajab elanikkond Toompeaga ausat dialoogi ja ühtseid sõnumeid, mis annaks kinnitust ning usku, et jalg teab, mida käsi teeb. Laarile võivad seekordsed vitsad viimasteks jäädagi, sest peale sarnase segaduse kordumist on vigade ja maineparanduseks juba hilja.