Kerge vahesein lubab ruumiga mängida

Vaheseinteks nimetatakse seinu, mis ei kanna lagede koormust ja on ehitatud vaid eraldamaks üht ruumi teisest. Vaheseinad tunneb ära kõigepealt sellest, et nad on tavaliselt õhemad kui kandvad siseseinad.

Selliseid seinu võib käsitada ajutise elemendina ja neid saab soovi korral lammutada ning lisada. Kuid kõigi ümberehituste puhul peab siiski silmas pidama ka hoone üldist lahendust, sest vaheseinte algse paiknemise järgi on kujundatud hoone kütte- ja ventilatsioonisüsteem. Vaheseintes võib paikneda elektrijuhtmeid ja seinte lisamine võib halvendada valgustust.

Kuni 1950. aastateni ehitatud majades on vaheseinad harilikult laudadest. Kaks-kolm lauakihti on kokku naelutatud ja üle krohvitud. Sellised seinad on piisavalt tugevad. Kui nad on toetatud mitte põrandale, vaid taladele, nii et põrand vaheseina kohal ühest ruumist teise ei ulatu, siis on nad ka piisavalt helipidavad.

Odavamalt ehitatud majades võivad laudvaheseinad olla krohvimata, ainult ehituspapiga kaetud ja hiljem tapeediga üle tõmmatud. Sellised seinad ei ole helipidavad ? ja neid on eespool mainitutest tunduvalt hõlpsam lammutada.

Raudbetoonvahelagedega majades, mis muutusid domineerivaks pärast sõda, on vaheseinad harilikult kivimaterjalist.

Viie- ja kuuekümnendatel aastatel ehitati vaheseinad tellistest (poole tellise ehk 12 cm paksused) ja krohviti seejärel üle. Sellised seinad on tugevad ja helipidavad. Nende lammutamine on üsna töömahukas ning materjal muutub lammutamise käigus tarvitamiskõlbmatuks.

Alates kuuekümnendatest aastatest ehitati vaheseinu mitmesugustest kergbetoonplaatidest, mis ei vajanud krohvimist ? piisas vaid pahteldamisest. Vaheseinaplaate tehti gaasbetoonist ja kipsist. Nende paksus on 10, 8 või 6 cm. Kergbetoonplaatidest seinad on märksa kergemad kui tellisest ja seina lammutamisel on võimalik plaate tervena säilitada ning uuesti kasutada.

Mõnel juhul ? eeskätt raudbetoonpaneelidest kandeseintega majades ? ehitati vaheseinad kergkonstruktsioonis: teraskarkassile kinnitatud asbesttsementplaatidest. Sellised seinad ei pea heli ning neid kasutati vaid ühe korteri ruumide eraldamiseks. Lammutada on sellist kergkonstruktsiooni eriti kerge.

Nüüdisajal ehitatakse vaheseinad enamasti kergtarinduses ? suurtest 10?20 mm paksustest ehitusplaatidest, mida hoiab kohal puidust või plekkprofiilidest karkass. Vaid juhtudel, kui on vajalik parem helipidavus või tulepüsivus, kasutatakse kipsist või poorbetoonist plaate, telliseid või betoonplokke.

Vaheseina ehitamisel peab arvestama vahelagede läbipaindumist. Ka pealtnäha väga jäigad betoonvahelaed ei ole tegelikult kujupüsivad, vaid painduvad nii koormuse kui ka mitmesuguste füüsikaliste protsesside (betooni mahukahanemine ja niiskusdeformatsioonid) mõjul veidi läbi.

Lagede deformatsioonid piirduvad küll vaid mõne millimeetriga ja silmaga neid ei märka, kuid kui vahesein on jäigalt vastu lage ehitatud, toetub lagi seina peale ning viimane võib koormuse mõjul välja nõtkuda. Seepärast jäetakse vaheseina ehitamisel lae äärde nn mänguruum ? elastse materjaliga täidetud pilu, võimaldamaks lagede vaba deformeerumist.

Vaheseina karkassi võib ehitada kas puidust või plekkprofiilidest. Tavaliseks puidu ristlõikeks on 45×70 mm. Prusse võib paigutada mõlemat pidi, sõltuvalt sellest, kui paksu seina soovitakse. Plekkprofiilide tavaline paksus (mõõde vaheseina pinnaga risti) on 70 mm, kasutatakse ka 45 ja 95 mm läbimõõduga profiile. Karkassipostide tavaline samm on 60 cm.

Plekkprofiilidest karkass on töökindlam kui puitkarkass. Puidu niiskusdeformatsioonid (mahumuutused õhuniiskuse muutumise mõjul) võivad põhjustada puitkarkassiga vaheseinas pragusid. Tavakohaselt eelistatakse puumajas puitkarkassi, kivimajas plekkprofiile.

Karkassi pinnakatteks võivad olla kipsplaadid või puitlaastplaadid. Vaheseinteks kasutatakse enamasti 13 mm paksuseid kipsplaate ja 10?20 mm paksuseid puitlaastplaate.

Kõige nõrgem ja ühtlasi kõige odavam on ühekihilisest 13 mm kipsplaadist pinnakate. Selline sein kobiseb koputades ja väiksemgi mehaaniline mõju (müks kinganinaga) võib sellest augu läbi lüüa. Ka raske maali riputamine sellise voodriga vaheseinale on kahtlane ettevõtmine. Riiuli riputamine või kraanikausi kinnitamine aga sootuks võimatu.

Märksa tugevama pinna annab kahekordne plaatkate ? kas kahekordne kipsplaat (2×13 mm) või puitlaastplaat (10?19 mm) koos kipsplaadiga (13 mm). Sellisele seinale annab puitlaastplaat tugevuse ning kipsplaat sileda ja hõlpsasti viimistletava pinna.

Kui vahesein peab olema helipidav, siis täidetakse karkassipostide vahed mineraalvillaga. Kui vajatakse eriti helipidavat vaheseina, siis tehakse karkass kahekihiline ? seina kummagi külje plaatkate kinnitatakse eraldi karkassi külge. Selleks on välja töötatud mitmesuguseid konstruktsioonilahendusi. Seina kummagi külje karkassipostid võivad paikneda kas kõrvuti (sel juhul on sein paksem) või üksteisest piki seina nihutatult (nii saab helipidava vaheseina teha õhema). Sellise kergkonstruktsiooniga saab ehitada vägagi helipidavaid vaheseinu.

Vaheseina helikindluse tagamiseks on oluline selle tihedus. Vaheseina kontuur tihendatakse elastse mastiksiga, vältimaks läbiva õhupilu võimalust.

Ka vaheseinas paiknevatele pistikupesadele ja juhtmeavadele tuleb osutada tähelepanu ? kui neid ei tehta õigesti, siis võib sealt müra edukalt läbi kosta. Helipidavuse tagamiseks peab ka põrand vaheseina kohal olema läbi lõigatud.

Seinale riputatud raskete esemete (kraanikauss, riiul, seinakapp) kinnitid peavad paiknema vaheseina karkassi kohal. Vajadusel paigaldatakse selleks lisapostid, aga see on võimalik ainult vaheseinte ehitamise ajal.

Kergvaheseinte suureks eeliseks on nende lammutamise hõlpsus ja korduvkasutuse võimalikkus, mis lubab vajaduse korral kergesti ruumiprogrammi muuta.

Vt. ka jooniseid: Kahekordse plekkprofiilidest karkassiga vahesein ja Puitkarkassil kerge vaheseina nurk

Autor: Tiit Masso