Haldusinformaatika ? väljakutse Eesti riigile

Kuidas juubelit pidada? Teadagi kuidas. Külalised tuleb viisakalt vastu võtta ja liigse venitamiseta lauda kutsuda. Seejärel tuleb ülistada juubilari. Siis juua ja toidule valu anda. Järgnevalt tuleb kiruda riiki ning sõimata võimu ja valitsust.

Näib, et nõnda oli eesti ajal, saksa ajal, vene ajal ning küllap ka edaspidi ? euroajal. Sest kuidas sa hing riiki ei kiru, kui see igavesest ajast igavesti toimib selliste tegelaste abil, kellele Issand Jumal on kodanike arvates eraldanud kaks kolmest vajalikust isikuomadusest: ausus, tarkus ning lojaalsus võimuliidule. Seetõttu on kodanikel probleeme. Nii võimumeeste kui ametimeestega. Sest just nemad otsustavad, et kes saab ja kes mitte. Need, kes ei saa, on reeglina tigedad ja usuvad, et ebasoodsa tulemi taga on ilmtingimata riigiaparaadi töötajate rumalus, asjatundmatus, ahnus, isiklikud sümpaatiad-antipaatiad... Kui inimeste asemel oleks masinad, poleks vaja pugeda, lilli vedada, välja teha, pistist anda. Masinal pole lemmikuid. Masin ei aja väiklast kiusu ega venita asjaajamist. Kui masin väljastab teate, et asi on nii, siis tõenäoliselt nii ongi. Paras juubelilaua jora? Aga ärme veel lõppjäreldusega kiirusta ning arutleme koos veidi edasi.

Üks eestlasest Rootsi kodanik seletas, et aastaid tagasi nõudis passi saamine kuid. Siis läks asjaajamine paremaks: mõni nädal ? ja pass käes. Lõpuks algas Rootsis infotehnoloogia võidukäik ning usu või ära usu: kaheksa minutit ning asi aetud! On asi nüüd tõesti täpselt nii, polegi oluline. Oluline on see, et infotehnoloogiline asjaajamine on täiesti võimalik ja kodanikule meelepärane.

Tegemist pole kauge tuleviku heleroosa unelmaga, vaid nähtusega, mis juba eksisteerib ning jõuliselt peale tungib. Tuleb nõustuda, et paljudel pole arvuteid. Aga ammu see oli, kui enamikul polnud telefoni? Palju on jäänud selliseid töökohti, kus puudub internetiühendusega arvuti? Paljudel inimestel on vajalike oskuste ja vilumuste puudumisest tingitud arvutipelglikkus. Aga IT ülikiire areng võimaldab ikka enam inimsõbralikumaid ja samas tõhusamaid vahendeid.

Küsige neilt, kes oma rahaasju interneti abil ajavad, kas nad soovivad maksete pärast panka kõndida, järjekorras oodata, blankette täita ja telleriga suhelda või eelistavad nad neid asju töölaua taga paari minutiga joonde ajada. Nii saab suhelda maksuametiga ja pole põhjusi, miks teisigi asju, mida kindla korra kohaselt aetakse, ei saaks usaldada arvutitele.

Niisugune valem väljendaks seda, mida alati nurisevale kodanikule vaja oleks: et igasugu ametiasutuste külastamise vajadus muutuks minimaalseks, kaoks aeganõudev ametlik kirjavahetus, andmete kättesaadavus vabaneks ametniku suvast, otsus, mis peab langema kehtestatud korra järgi, ei oleneks kellegi isiklikust suhtumisest või huvist.

Et nii oleks, selleks tuleb paraku kõvasti vaeva näha. Keegi peab asjatundlikult ja arvutisüsteemidele seeditaval viisil kirjeldama avaliku halduse funktsioone: mille nimel, mida, kes ja kuidas peab tegema. Keegi peab määratlema, millise tark- ja riistvaraga just selliseid ülesandeid on võimalik lahendada. Keegi peab kõik need süsteemid üles panema/käivitama. Keegi peab kogu seda värki edaspidi käigus hoidma ja arendama.

Ja kui see meil peaks õnnestuma, saame kõnelda tegelikust e-riigist, milles e-kodanikud saavad suhtlemist riigivõimu kõigil tasandeil teostada maksimaalse kiiruse, minimaalse keerukuse ja mõõtmatult väiksemate inimliku sigatsemise võimalustega (mis päris nulliks ei muutu vist kunagi). Eesti riigi tagasihoidlikke dimensioone arvestades ei ole siin midagi teostamatut. Seda nii aineliste ressursside kui kvalifitseeritud spetsialistide osas.

Tõsi, raha on alati vähe ja vajaliku profiiliga IT-spetsialiste tuleb alles koolitama asuda. Kuid hakkame peale! Mida varem alustame, seda kiiremini jõuame tulemusteni. Ja just siin on Eestil üks võimalus äratada tõsist rahvusvahelist tähelepanu ning saada tõhusaid euroraha toetussüste. Sest need asjad on ka teistele riikidele huvitavad ning erinevalt majandusasjadest ei tekita varjatud vastuseisu.

Õigupoolest on juba alustatud. Ja päris ammu. Enam kui kümme aastat tagasi hakkas Toompeal toimima rahvaasemike rasket tööd toetav süsteem, mis oli ja on tänagi päris korralik. Üks parimaist, mida maailma parlamentides näha võib. Sama võime julgelt öelda valitsuse tööd toetava süsteemi kohta.

Veidi kehvem lugu on uue valdkonna asjatundjatega. Neid on praegu puudu ja kui varsti e-Eesti loomine hoo sisse saab, siis on IT-spetsialiste üsna järsku ja päris palju vaja. EBSis moodustati juba mullu töörühm, mille esimene ülesanne oli haldusinformaatika eriala profiili kirjeldamine (mida ja kus haldusinformaatikud peavad tegema, mida teadma ja oskama). Teine ülesanne oli õppekava disainimine (milliseid aineid, mis mahus ja järjestuses tuleb õppida). Töörühma kuulusid mainekad IT-spetsialistid, avaliku halduse asjatundjad, matemaatikud, sotsioloogid Eestist ja Rootsist. Nüüd on õppekava valmis ja EBS ootab õpihuvilisi. Eriti peaks see köitma nende tähelepanu, kes juba töötavad avaliku halduse süsteemis ja sooviksid oma tulevikule kindlamat hariduslikku baasi. Huvi peaks ilmutama ka valitsus ja omavalitsused ? IT murrab avaliku halduse traditsioonilise struktuuri ja funktsionaalsuse ükskord niikuinii.