Eesti Energia priske tariifitõus läks libedalt seetõttu, et monopoolse ettevõtte nõukogus istuvad Jüri Käo ja Toomas Luman, kes on ka kaubandus-tööstuskoja, tööandjate keskliidu ja suurettevõtete assotsiatsiooni (ESEA) juhtfiguurid. Kuna ettevõtlusorganisatsioonide eesotsas olevad suurettevõtjad, kellel endal soodsad erilepingud sõlmitud, hinnatõusu vastu ei protesteeri, pole väikeettevõtjal ja eratarbijal enam midagi nuriseda.

Äripäeva arvates on erakapital ettevõtlusliitude juhtide näol ja riigikapital Eesti Energia näol loonud ohtliku liidu, kus pole kohta konkurentsil ja kus ruulivad siseringi kokkulepped. Eesmärk on ringi mittekuulujail ? väikeettevõtjal ja eratarbijal ? lihtsalt nahk üle kõrvade tõmmata.

Niisugust situatsiooni võimaldab Eesti ärikultuuri korporatiivsus. Käo, Luman ja Okk on justkui kolmikliidu valitsus, kelle tegevuspõld on äri. Juhatusel ja nõukogul, kes on monopoolse Eesti Energia näitel ühe mütsi all, on kerge üle rullida energiaturu inspektsioonist, konkurentsiametist, tarbijakaitsest. Need kontrolliorganid on mannetud ja killustatud, tegeldes tühja-tähjaga, samal ajal kui elektri, vee ja soojuse hinnatõusust ei tohiks veel olulisemaid tööülesandeid ollagi. Ja pangem tähele: kõik need hinnatõstjad on oma valdkonna monopolid.

Elektri ja vee tarbimisele püsitasu kehtestamine ei soodusta mitte kuidagi säästmist. Mida vähem tarbid, seda kallim on suhteliselt iga kilovatt-tund või kuupmeeter. Suhteline odavus tuleb laristamisest, mida ettevõtlusorganisatsioonide juhtfiguurid ja riigikapitali liit soosib.

Samas satuvad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad konkurentsihalvemusse, kuna neile soodsamad lepingud Eesti Energiaga ei laiene, küll aga 30protsendiline hinnatõus. Ka jääb tarbijale vähem raha ettevõtete kaupade või teenuste tarbimiseks, sest üha rohkem ja rohkem tuleb maksta monopolidele.

Võib-olla on Eesti liiga väike, et konkurents saaks siin efektiivselt toimida ja monopolid on paratamatud. Niiviisi mõeldes väikseks me jäämegi, sest monopoolsed kasvuhoonetingimused ei luba mõõtu võtta muu maailmaga. Sel põhjusel peaks ettevõtlusliidud hoidma Euroopa Liidust nii kaugele kui võimalik, sest seal võideldakse kasvõi SEBi ja Swedbanki näitel monopolide tekkega armutult.

Lahendus on killustatud riiklike kontrolliorganite ühendamine koos suuremate volituste andmisega. Finantsjärelevalved oli võimalik ühendada ? täpselt samamoodi tuleb ühendada kõik konkurentsiga tegelevad järelevalved. Prioriteet peab olema pidev uute välisinvesteeringute siiameelitamine, mis segaks kaardid läbi ja väldiks monopoliseerumisega kaasnevat tiigis-tumist Eesti majanduses. Selline oht on olemas. Samuti peavad kaubanduskoja ja tööandjate keskliidu liikmed suhtuma kriitilisemalt oma esindajate Käo ja Lumani tegevusse Eesti Energia nõukogus. Suurenevad elektriarved on nende meeste töö tulemus, jaanalindu mängivate poliitikute ja mannetu energiaturu inspektsiooni kõrval.