Sõprade Käo, Lumani ja Oki monopolimängud

Elektri ja vee tarbimisele püsitasu kehtestamine ei soodusta mitte kuidagi säästmist. Mida vähem tarbid, seda kallim on suhteliselt iga kilovatt-tund või kuupmeeter. Suhteline odavus tuleb laristamisest, mida ettevõtlusorganisatsioonide juhtfiguurid ja riigikapitali liit soosib.

Samas satuvad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad konkurentsihalvemusse, kuna neile soodsamad lepingud Eesti Energiaga ei laiene, küll aga 30protsendiline hinnatõus. Ka jääb tarbijale vähem raha ettevõtete kaupade või teenuste tarbimiseks, sest üha rohkem ja rohkem tuleb maksta monopolidele.

Võib-olla on Eesti liiga väike, et konkurents saaks siin efektiivselt toimida ja monopolid on paratamatud. Niiviisi mõeldes väikseks me jäämegi, sest monopoolsed kasvuhoonetingimused ei luba mõõtu võtta muu maailmaga. Sel põhjusel peaks ettevõtlusliidud hoidma Euroopa Liidust nii kaugele kui võimalik, sest seal võideldakse kasvõi SEBi ja Swedbanki näitel monopolide tekkega armutult.

Lahendus on killustatud riiklike kontrolliorganite ühendamine koos suuremate volituste andmisega. Finantsjärelevalved oli võimalik ühendada ? täpselt samamoodi tuleb ühendada kõik konkurentsiga tegelevad järelevalved. Prioriteet peab olema pidev uute välisinvesteeringute siiameelitamine, mis segaks kaardid läbi ja väldiks monopoliseerumisega kaasnevat tiigis-tumist Eesti majanduses. Selline oht on olemas. Samuti peavad kaubanduskoja ja tööandjate keskliidu liikmed suhtuma kriitilisemalt oma esindajate Käo ja Lumani tegevusse Eesti Energia nõukogus. Suurenevad elektriarved on nende meeste töö tulemus, jaanalindu mängivate poliitikute ja mannetu energiaturu inspektsiooni kõrval.