Kolmikliidu valitsusest on saamas Eesti arengu pidur

Valitsuse suurim naljanumber on haldusreform, mida siseminister Tarmo Loodus püüdis viimse mohikaanlasena paigast nihutada. Nüüd on temagi käed üles tõstnud.

Avalikult ütles haldusreformist lahti kolmikliidu nimekaim, Reformierakond, Mõõdukad on üritust kogu aeg vaikselt torpedeerinud. Ent haldusreformist demonstratiivne lahtiütlemine ei aidanud presidendivalimistel. Kuid riik on vähemalt 15 miljonit krooni tuulde loopinud ? ja see pole kellegi muu kui maksumaksja raha.

Maha on maetud progressiivne idee füüsilise isiku tulumaksumäära alandamisest 20 protsendile. Omavalitsused oleksid muidugi vastu, kuid kodanikud oleksid poolt. Aga ehk hoitakse seda ettepanekut vaka all kuni järgmiste presidendivalimisteni, mis võivad olla otsevalimised rahva poolt.

E-riigi projekt on seiskunud, ehkki Eesti kõige suurem internetiseeritus Euroopas püsiühenduste arvu poolest lubaks projektiga aktiivselt edasi tegelda. Progressiivne mõte e-valimistest on rännanud kalevi alla. Valitsus võttis tagasi ETV ja Eesti Raadio ühendamise kava.

Kõige suurem minnalaskmine on ülespaisutatud riigieelarve, mis kiidab heaks riiklike kulutuste suurendamise. Kui maksud laekuvad hästi ? ja väidetavalt on see praegu nii ?, siis tuleks mõelda maksumäärade alandamise peale. See tõstaks riigi kui terviku konkurentsivõimet, suurendaks välisinvesteeringuid. Aga kui maksud järgmisel aastal ei laeku enam nii hästi, teeb IMF tuti-tuti, sest valitsus on võtnud endale kohustuse hoida üldvalitsuse puudujääk allpool 1,25 sisemajanduse koguproduktist. Ja Eesti usaldusreitingud langeksid.

Kolmikliidu tänane prioriteet on nn ühisosa otsimine oma pürgimustes ? poliitika ongi kokkulepete kunst. Suhteliselt üksmeelne on valitsusparteide vastuseis elektritariifide ja maa maksustamishinna tõusule. Ent Eesti Energia võim käib siin valitsusest üle. Kellele aga maamaksu tõstmine pähe tuli, jääbki arusaamatuks. Ometi pidi see mõne ministeeriumi allasutusest tulema.

Kolmikliit on moodustanud küll järjekordse komisjoni poliitilise ühisosa leidmiseks, kuid kas see ei tähenda katset vegeteerimisperioodi pikendada. Kui ühisosa ei leidu, jääbki üksainus universaalne kokkulepe: mitte midagi teha.