Väikeettevõtlus on keskklassi kasvulava

Ettevõtluspoliitika väljatöötamine on tõstatanud mitmeid küsimusi väikeettevõtluse toetamise vajalikkusest. ?Mõtle kõigepealt väikestele? poliitika, mis Euroopas on ammu ülekaalu saavutanud, ei taha Eestis hästi juurduda. Milles on siis asi?

Ettevõtte suurusest tulenevaid spetsiifilisi vajadusi ei peaks arvestama, kui ettevõtted oleksid seejuures võrdsetes tingimustes. Kuna väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tegevuses ilmneb rohkem tõkkeid, siis kaldutakse neid pidama ebaefektiivseks. Seejuures on vaja üksnes toimivat riiklikku ettevõtluse arengukava, mis aitaks väikeettevõtete konkurentsivõimet oluliselt parandada.

Väikeettevõtete kasvupotentsiaal oleks väga hea, kui seda toetaksid täiendavalt riigi maksu-, tööhõive-, kutseharidus- ja regionaalpoliitika. Olukorras, kus väike- ja keskmise suurusega ettevõtetes leiab rakendust kolmveerand Eesti töötajaist, ei saa riigi osa piirduda ainult positiivse ettevõtluskliima loomisega. Nii Eesti kui Euroopa Liidu ettevõtluses toimuvad struktuurimuudatused näitavad, et väike- ja keskmiste ettevõtete osatähtsus ainult tõuseb. 99,4% Eesti ettevõtetest on väikesed ja keskmised ehk ettevõtted, kus töötab kuni 250 töötajat. Ainult 0,6% kuuluvad suurettevõtete hulka, kus töötajaid üle 250. Esimesi on 30 425 ja teisi 177. Mitukümmend tuhat füüsilisest isikust ettevõtjat võib samuti lugeda väikeettevõtete hulka.

Väikeettevõtluse näol on hetkel tegemist ainsa sektoriga, kus saab täheldada töökohtade ja ettevõtete arvu kasvu.

Toetust vajavad valdkonnad on seotud ettevõtete rekonstrueerimise, maksustamise, tööjõuvajaduse ning innovaatilise potentsiaaliga. Tõsi on see, et suurettevõtetel on kergem hankida vahendeid investeeringute tegemiseks, mis on vajalikud ettevõtte tootmis- ja töötingimuste vastavusse viimiseks euronõuetega. Väikeettevõtlus, mis suuremalt jaolt põhineb kodumaisel kapitalil, pole alati võimeline iseseisvalt rekonstrueerimist läbi viima. Riiklikud toetusmeetmed on hädavajalikud, sest ebaõnnestumise korral võib umbes 1100 väikese ja keskmise suurusega ettevõtet tegevuse lõpetada. Mida see tähendab Eesti tööjõuturule, on ilmne. Eesti ettevõtete arv 1000 inimese kohta on niigi optimaalsest 2,5 korda madalam. Ühelt poolt näitab see potentsiaali, teiselt poolt ohtu.

Kui ettevõtete arv suurenemise asemel hoopis vähenema hakkab, on raske hoida suhet 1,4 maksumaksjat 1 pensionäri kohta veelgi alla langemast. Kuna normaalne näitaja oleks 3?4 maksumaksjat, siis on kriitilise tähtsusega suutlikkus laiendada seda pinda, kes makse maksavad. Väikeettevõtete loomisele ja arendamisele tuleb igati kaasa aidata ? nad on baas, millest arenevad välja keskmised ja suurettevõtted, järelikult ka tulevased olulised maksukandjad.

Ettevõtlusalase aktiivsuse tõstmisel saab prioriteet olla inimressursi kui ettevõtja koolitamisel. Siiski võib potentsiaalsete ettevõtjate reservi leida ka töötute hulgast.

Viimaseil aastail on süvenenud tendents, et töötute seas suureneb peamiselt noorte (vanuses 18?36) haritud inimeste osakaal, kes ei leia endale erialast rakendust või võimetekohast tööd. Mõningase väljaõppe tulemusena kujuneks neist arvestatav ressurss, kes oleks suuteline edukalt ettevõtlusega tegelema. Pikaajalised töötud, kes on rakenduseta olnud aasta või enam, ei pruugi tõesti saada ettevõtjateks, kuid ka nende probleemidele tuleb leida lahendus.

Tööhõiveprobleemid osutavad järjest enam vajadusele kohandada Eesti haridussüsteemi muutuvatele tingimustele. Olemasolevatesse ja loodavatesse tootmisettevõtetesse on eelkõige vaja erialaoskustega töölisi ja reaalhariduse esindajaid. Teenindussektor on hästi arenenud ja vajadused spetsiifiliste oskustega tööjõu järele on muutunud. Tugeva tööstuse alus on ettevõtete varustamine sobiva kutseharidusega töötajatega. See eeldab riigi kutsehariduspoliitika prioriteetide ümberkorraldamist.

Riikliku ettevõtluse toetamise strateegia väljatöötamisel on vaja arvestada nii ettevõtjate reaalsete vajaduste, Eestit iseloomustavate ettevõtluse ja rahvastiku arengutrendide kui ELi kogemusega. Sellesse protsessi on vaja seetõttu kaasata Eesti teadusstruktuurid, ettevõtjate organisatsioonid ning ELi konsultandid. Tegemist on ikkagi omanike, seega keskklassi kujunemise toetamisega ühiskonnas, kus väikeettevõtlus on muutumas uuesti kultuuriliste väärtuste ja traditsioonide kandjaks.