Kui jätta kõrvale FIEdest maaklerid, esindavad nad tehingutes üldiselt oma tööandjat ja klienti. Sellest tulenevalt peab maakler omama volitusi tehingu mõlemalt poolelt.

Klienti esindades peab maakler omama viimaselt saadud volitust. Müügitehingu puhul on levinud viis esinduslepingu (sisuliselt käsunduslepe) sõlmimine, kusjuures seadus lubab käsunduslepingu sõlmida nii suulises, lihtkirjalikus kui notariaalses vormis. Igal juhul peab olema selge, milline on maakleri õiguste ja kohustuste maht vältimaks olukorda, kus maakler annab vahendustasu kättesaamiseks katteta lubadusi ja tekitab ostjale kahju. Tihti ei soovi maaklerid näidata ostjale esinduslepingut, väites, et see on konfidentsiaalne. Siiski on ostjal oluline esinduslepinguga tutvuda, sest maaklerid sõlmivad tavaliselt esinduslepingute alusel ostjaga eellepingu, lepingu käsiraha maksmiseks jne.

Äriühingute esindamine tuleneb kas seadusest või lepingust, mis lahtiseletatult tähendab seda, et maakler peab juriidilise isiku esindamiseks olema kas juhatuse liige või omama juhatuselt volikirja. Kui maakler esindab äriühingut või FIEd prokuura alusel, siis tuleb arvestada, et prokuurat tõestab vastav äriregistri kanne B-kaardil. Maakleriga lepingut sõlmides peab nõudma tema pädevust tõendavat volikirja, kusjuures esindaja on kohustatud selle esitama. Volikirja olemasolust peaksid olema huvitatud ka maaklerid ise, kuna tehingu vaidlustamise korral võib tööandja väita, et tehing tehti volituse piire ületades või ilma volikirjata, mis annab õiguse nõuda maaklerilt kahjude hüvitamist.

Autor: Tõnu Kirves