12. november 2001 kell 22:00

Rassismist vabanemine

Riigikogu liikmed Kadri Jäätma, Tõnu Kõiv ja Paul-Eerik Rummo põhjendavad esindusorganite valimise seadusest eesti keele oskust nõudva sätte kaotamist eelnõu seletuskirjas nii: praktiline vajadus sätte järgi puudub, sest vajalik keeleoskus tagatakse ühiskonnas toimuva integratsiooniprotsessiga. Sätte väljajätmine pidavat vastama ühtlasi ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakti artiklile 25, mille järgi peab iga valija saama otsustada, kes esindusorganisse kandideerivatest Eesti kodanikest esindab tema huve kõige paremini, sõltumata kandidaadi riigikeele oskusest.

Tõenäoliselt ei ole need kolm riigikogu liiget kõnealust paragrahvi (mitte artiklit!) ise näinud, sest nende mainitut vastav osa ei sisalda. Argument ise on aga tuttav: ka kunagine OSCE vähemusvolinik Max van der Stoel üritas keeleõiguslikku normalisatsiooni Eestis takistada sama paragrahvi kasutades, Stoeli tõlgendus valmistas aga asjatundjatele piinlikkust. Paranduse eesmärk, et esindusorganis võiks olla neid, kes ümbritsevast aru ei saa ning tööd teha ei mõista, on aga realiseerunud ajaloos ennegi: näiteks lasi Rooma keiser Caligula valida senatisse oma hobuse.

Väide, et praegune integratsiooniseis tagab kõikide eesti keele oskuse ja seda juba järgmistel valimistel (aasta pärast!), sobib ehk rohkem teatrilava tuhkatriinumängu kui tänapäeva Eestisse.

Seletuskirja viimased kaks lõiku annavad märku koostajate ebakompetentsusest ? nende mainitud keeleseaduse 3. paragrahv on osa riigikeele definitsioonist põhiseaduses. Seega on lapsik väita, et riigikogu töökeelt on võimalik muuta riigikogu kodukorra seadusega. Tundub, et mõisted, nagu asjaajamiskeel, töökeel ja riigikeel, on esitajate endi jaoks üks segane värk, kuid see pole takistanud asja oma nime all rahva ette toomast.

Selge on see, et eelnõu õigeid autoreid tuleb otsida peaministri ja välisministri liine pidi, kes ise on valmis ebakompetentselt, tõenäoliselt OSCE näpunäidete põhjal koostatud eelnõu kaitsma parlamendi ees, seda lausa usaldushääletusega sidudes.

OSCE missiooni Eestis loomine langes 1990ndate algusse, mil Venemaale lubati selle nõrgenenud positsioonide tõttu maailmas vastukaaluks suuremat vabadust ja võimu OSCE raames. Seega ei ole OSCE tegelik eesmärk Baltimaades kunagi olnud niivõrd inimõiguste tagamine, kuivõrd sobiva tasakaalu otsimine regionaalse julgeoleku raames (loe: Venemaa huvide kaitsel) ja siinsete normaalsete ühiskondlike arenguprotsesside pidurdamine ning võimaluse korral tõkestamine. Stoeli kuulsus ja populaarsus rajaneski just Baltimaade keelelise arengu ohjes hoidmisel, mille eest ta just Venemaalt kiita sai.

Eesti on üritanud missioonist lahti saada juba aastast 1994, kuid vastane on vintske olnud. Tegevust on nad endile otsinud hoolega: küll endise Ohvitseride maja kuulujutte aruannetes esitades ning võimalusel konflikte produtseerides ? keeleliste nõudmiste esitamine võimaldab Eesti-taolises riigis alati pooldajaskonna tekitada! OSCE missioon on siin tegelnud põhiliselt enda vajalikkuse tõestamisega Eesti julgeoleku arvel. Ka seekord, kui Eestis oldi juba ühiskondliku leppeni jõutud, vajas OSCE enda tõestamiseks konflikti. Kui OSCE Tallinna missiooni töö lõpetamine oleks väidetavalt sõltuvuses sellest parandusest, oleksid nad võinud poe kinni panna enne, kui need seadused vastu võeti. Tundub siiski, et OSCE arvates ei vääri Eesti normaalset riiki ning selle kujunemist püütakse normaalse keelekorralduse tõkestamise abil vältida. Vastavat nähtust on uuritud ning on tekkinud eraldi uurimissuund, kus vastavat nähtust nimetatakse keeleliseks imperialismiks. Üldnimetus sellisele suhtumisele ja tegevusele on rassism.

Eraldi tuleks vaadelda Eesti valitsuse käitumist OSCE surve all. Kui aastani 1995 toimus Eesti riigi keeleline ülesehitamine, siis pärast seda on tegemist rumala järeleandlikkusega, mil puudub loogiline selgitus. Likvideeriti keeleline planeerimine, saadeti laiali ekspertkomisjonid. Praegune parlament on võtnud vastu kolm keeleõigust laiemalt reguleerivat parandust, mille puhul ühelgi juhul ei soovitud Eesti asjatundjatega nõu pidada. Ka täna oodatakse, et oleksime samasugune sõnakuulelik asjatundmatu mass, kes Euroopa-onu kahtlasi näpunäited tingimusteta heaks kiidab.

Peaministri õigusväline põhjendus hõlpsast NATOsse astumisest ja OSCE missiooni lahtisaamisest ei vasta tõele, neid asju otsustavad teised, mitte OSCE Eesti seltskond. Lehvitamine välispoliitiliste prioriteetidega on demagoogia. Saamatus välismaiste rassismiilmingute tõrjumisel on seadnud ohtu Eesti riigi julgeoleku: eesti keele staatuse vähikäik vähendab keeleõppe motivatsiooni ning suurendab ühiskondlikke pingeid, mis postmodernse ühiskonna ohtudena muudavad Eesti riigi tulevikus kaitsetuks.

Oma ullikestest me lahti ei saa ning need tuleb meil endil ära toita, selleks neile kas või riigikogulase või ministri palka makstes. Välismaistest vaenuõhutajatest ja rassistidest on aga võimalik lahti saada, kui nende teod ja taotlused avalikustada. Näiteks OSCE saab välja lihtsalt: selleks on tarvis Eesti avalikkuse piisavalt otsustavat nõudmist ning rassismi keelamist. Meie otsustavus on piisav jõud, mis paneb isegi paadunud rassisti liikuma.

Hetkel kuum