Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas täna arvame, et ökoterror on normaalne?
Saastetasu seaduse muutmise ettepanekud on põhjustanud tõsiseid vastuväiteid ? loomulikult nende poolt, keda see eelkõige puudutab.
27. novembri Äripäevas ilmunud artikli käsitluses (vt Hallar Meybaumi kommentaar
?Saastetasu tõus 10 aastas ei ole õige?) näidatakse kogu põlevkivi poolkoksi ja saastetasude teemat väga üldisena, kuigi samas puudutab see peamiselt ühte ettevõtet. Seda just märg- ja kuivladestamise eristamisel ja selle eristamise olulisusel. Nimelt on teine sarnast koksi tootev ettevõte juba kuivladestamisele üle läinud.
Protesteerides nn ladestuskoha nõuetekohasuse koefitsiendi vastu vaatab kommentaari autor Hallar Meybaum järjekordselt mööda kehtiva saastetasu seaduse §10 lg 2 ja 3, mille kohaselt samasugused koefitsiendid on kehtinud kõikidele ülejäänud ladestuskohtadele (st prügilatele), välja arvatud põlevkivipoolkoksile kuni 1. jaanuarini 2002.
Vastav erandit tegev säte kehtib seadusena alates 1999. aastast, põhimõtteliselt aga ka varem. Saastetasu seaduse muudatusettepanek püüab lihtsalt tagada võrdse kohtlemise kõigile jäätmete ladestajatele ja loobuda eranditest. Erinevus vastavates koefitsientides on see, et kui varem kasutati asukoha- ja nõuetekohasuse koefitsiente, siis eelnõus on kasutatud ainult nõuetekohasuse koefitsienti, kuna reaalne keskkonnamõju ei sõltu niivõrd asukohast kui ladestuskoha keskkonnastandarditest.
Keskkonnauuringud hindavad koksimägede keskkonnareostust üheks kõige ulatuslikumaks Eestis. Piirkonna kaks ülemist põhjaveehorisonti on lootusetult saastatud, st lähiaastakümnetel pole nende baasil veevarustust võimalik kavandada.
Tõsi on, et suurem osa koksimäest on kuhjatud enne 1991. aastat, kuid kas saab see olla õigustuseks samamoodi jätkamisele? Kui saastetasu on aga tühine, siis majanduslikest põhjustest kantuna see nii läheb.
Koksi tootjatel on täna kavad, kuidas kasvõi osa koksist näiteks tsemenditehases põletada, asendades seejuures osaliselt tsemenditoorainet, või taaskasutada muul ladestamisele alternatiivsel moel.
Transport edasisele töötlusele maksab aga samuti ja kui ladestamine oleks kordi odavam transpordist edasisele käitlemisele või üldse alternatiivsest käitlemisest, tekib küsimus ? mis motiveerib ettevõtet keskkonnasõbralikult käituma, st ladestamise asemel taaskasutama?
Üldjuhul on saastetasu siiski näidanud oma mõjusust just soovitud suunas. Ettevõtted, kel varem ei olnud ?vähimaidki võimalusi? saastekoguste vähendamiseks, tekkinud jäätmete taaskasutamiseks või keskkonnohutuks ladestamiseks, on saastetasu mõjul need tehnoloogilised võimalused siiski leidnud.
Enamasti nõuab nende võimaluste rakendamine suuri investeeringuid ja selleks on seaduses ette nähtud saastetasu asendamise lepingute põhimõte. Saastetasu asemel võib ettevõte kokkulepitud tegevuskava kohaselt investeerida sama summa keskkonnaprojektidesse, kui meetmete tulemusena väheneb saastekogus vähemalt 25 kolme aasta jooksul. Ka poolkoksi tootjad on oma lepingutaotlused esitanud, seega ka vastavad meetmed välja pakkunud.
Lester Brown tsiteerib oma raamatus ?Ökomajandus: rajades planeedile Maa sobivat majandust? ¨ystein Dahlet, Exxoni Põhjamere-haru endist asepresidenti: ?Sotsialism kukkus kokku seetõttu, et ta ei lasknud hindadel kajastada majanduslikku tõde. Kapitalism võib hävineda seepärast, et ta ei lase hindades kajastuda ökoloogilisel tõel.?