Eile aasta kaalukaima, Bonnieri uuriva ajakirjanduse auhinna pälvinud Eesti Päevalehe ajakirjanik Anneli Ammas tänab oma intervjuus kolleege, kelle abita poleks võiduartiklite sari teoks saanud. Ammase sõnul on tegemist tema seni suurima töövõiduga, kuid enim meeldib talle kirjutada lihtsalt üldinimlikel teemadel.
Järgneb intervjuu.
<b>Kuidas ja millal jõudis sinuni idee Angottist ja valedest raudtee erastamisel?</b>
Ühele heale kolleegile oli keegi (ma tõesti ei tea siiani, kes) andnudvihje, et Eesti Raudtee erastamisel osaleva firma Rail Estonia nimelavalikkuse ees kõnelev Tony Massei on USAs tagaotsitav kurjategija. See olipiisavalt pöörane vihje, et seda kohe uskuda. Paari päevaga sain teada, etsama mees on Eestis juba mõnda aega tegutsenud ning kohalikele ärimeestele fantastilisi investeerimispakkumisi teinud. Edasi läks juba samm-sammult. Paar päeva hiljem selgus, et sellise nimega isikut pole Eestisse kunagi tulnud ega siit lahkunud. Veel paari päeva pärast saime teada Massei tegeliku nime Antonio Angotti. Õige nime järgi otsides leidsin internetis surfates nii Angotti auväärse mineviku Valges Majas kui ka kohtuotsuse, mis kinnitas alguses uskumatut vihjet, et mees on USAs kohtulikult karistatud.Siis lõpuks kuulutas ka kaitsepolitsei mehe tagaotsitavaks, kuid parakumõned tunnid liiga hilja - Angotti kadus Eestist nelja tuule poole. Edasituli veel palju lugusid ja siis olid juba ka kolleegid teistest lehtedestAngotti ja temaga seotud isikute jahil.Niisama lihtne see põhiosa oligi.
<b>Kui sa kirjutasid esimest lugu sellest sarjast, millised olid eesmärgid ja kuhu ise plaanisid teemaga jõuda? </b>Siht oli leida kinnitus vihjele, et üks Eesti Raudtee erastaja onkurjategija. Kui mahukaks ja segaseks see kõik lõpuks pöördus, ei osanudalguses arvata.
<b>Kuidas hindad ise oma võitu, kas see tuli kätte kergelt või raske tööga? Milliseid lugusid pidasid enda konkurentideks tänavusel konkursil?</b>
Kergelt või raskelt? Väga oluline on, et väga palju aitasid ka mitmedkolleegid - ilma meeskonnatööta niisuguseid töid teha ei saagi. Enno Tammervaatas iga päev küsivalt otsa: kuidas edeneb? Jaanus Piirsalu aitas põhilookokku kirjutada ja muidugi ka infot hankida. Fotograaf Marko Mummiga käisimekorduvalt Angottit tabamas - paraku kokkuvõttes edutult ehkki korra jõusaalis me teda siiski nägime. Ja aitasid ka teised eesti uudiste toimetuse kolleegid. Tegelikult oli see üsna tavaline reporteritöö kõigi osaliste jaoks - ainult veidi pingelisem kui tavaliselt. Ma ei teadnud enne, kes on konkurendid - ja kui lõpuks kuulsin, siis kindlasti oli Peeter Ernitsa tapjakoerte uurimus tõeliselt suur ja inimlikult oluline töö.
<b>Sa oled Eesti Päevalehes kirjutanud aastaid ja kirjutanud ka peaaegu kõigest. Millised teemad sind ennast kõige rohkem huvitavad ja millist lugu pead ise enda karjääri kõige suuremaks saavutuseks?</b>Ju seesama lugulaul kokku ikka see suurim saavutus, õigemini töövõit on.Tegelikult naudin enim inimlike lugude tegemist. Ikka lilled, loomad jaliblikad ning iga inimese elu nende ümber.Aga enne Eesti Päevalehte lõime koos abikaasa Andres Ammase ja teiste heade kolleegidega, kellest mitu nüüd ka Eesti Päevalehes, Eestis esimese sõltumatu maakonnalehe Lääne Elu. Ja see oli küll üks tõsine töö.
<b>Mida sina arvad uuriva ajakirjanduse seisust Eestis, kuhu suunas peaks arenema </b>
Eestis on juba palju ajakirjanikke, kes suudavad ja tahavad uurimistöidteha. Aga uuriv ajakirjandus on teadagi väga kallis, kui seda rohkem japõhjalikumalt teha. Ei ole ju kuskil toimetuses uuriva ajakirjanduse gruppe,kes ainult suuri asju teevadki. Praegu käib see ikka igapäevasereporteritööna, millest vahel kasvavad suuremad uurimused välja, kuitoimetuses on hea meeskond ja tahe midagi põhjalikumalt käsitleda. Võib-ollaväikses Eestis ei saaks ega peakski vaid uurivale ajakirjanduselespetsialiseerunud ajakirjanikke olema.
<b>Mida kavatsed teha preemiasummaga. Mis võiks see preemia sinu elus ja tööd muuta?</b>
Preemiasummaga on nii, et üks enne esimest ilmasõja aegne puumaja tahabendale uut katust. Kui sellest midagi üle jääb, siis sõidan ehk üle mitmeaasta jälle Briti saartele.Ma ei usu, et see preemia midagi muudab. Tööd tuleb ikka teha parimal moelning põhimõttega: kui teha, siis tõesti teha või üldse mitte teha. Ikkatuleb ka eksimusi - kes meist ei eksiks - aga iga päev tuleb püüda sellepäeva kohta maksimumi saavutada. Kõlab ehk liiga pateetiliselt, aga nii matõesti siiralt mõtlen.
Seotud lood
Keeltekool Kirjatäht tähistab veeburarikuus kümnendat tegutsemisaastat. Seda, et aeg on tegusalt ja lennates läinud, kinnitab tõsiasi, et ümmarguse tähtpäeva saabumist tuli kooli juhile ning asutajale Ülle Koppelile meelde tuletada. “Numbrid on minu jaoks kõige nõrgem külg. Need ei seisa meeles, kipuvad ununema ja sassi minema,” naerab ta.