Metsaäri tervikuna saab harva meedia tähelepanu osaliseks ja neil harvadel õnnelikel kordadel tabab teemat kas pealiskaudne või hoopis äraspidine käsitlus. Ometi on mets väärt natuke enamat, sest pool Eesti pinnast on tema all, rääkimata väliskaubanduse bilansist, mis ilma puidu ja puittoodete ekspordita päris upakil oleks.
Metsanduses on hulk probleeme, mis panevad valutama iga ausa metsamehe südame. Paneksid valutama ka iga ausa kodaniku südame, kui keegi sellest kodanikke teavitada suudaks. Paraku on meedia küll vaba, aga pealiskaudne.
Võtame näiteks rahapesu puiduäris. Mina saan rahapesust aru nii, et selle tegevuse tulemusena muutub hulk ?musta raha puhtaks?. Võimalik, et puiduäris isegi toimub mingi rahapesu, aga see on niivõrd marginaalne, et selle peale leheruumi küll raisata ei maksa.
Must äri metsas on eelkõige metsaomanike eneste maksudest kõrvale hoidumine. Omanik läheb puidufirma juurde sooviga oma metsa müüa, aga ta ei taha makse maksta. Võimalikud variandid:
1. Mitte ajada asju suurte puidufirmadega. Nad nõuavad igasuguseid dokumente. Saab müüa ka väikestele vahendajatele, kes sõidavad autoga metsa ja laovad raha ilma midagi küsimata peo peale. See on halb variant, sest sellise vahendaja vaheltteenimise soov on suur. Teine mure on veel. Kui omanikul on suur hulk puitu metsas, siis keegi ei taga, et pärast esimese kahe koorma edukat äramüümist, kogu ülejäänud puit äkki ise ära ei haihtu.
2. Ajada asju suurte firmadega läbi ?vahetalitaja firmade? (nimetame neid edaspidi lihtsamalt OÜ Riiul).
OÜ Riiuli teenusel on kindel hind 15 krooni tihumeeter. Teenuseks on puidu ?puhtaks tegemine?. Omanik müüb Riiulile kasvava metsa 100 krooni eest, mille ta korraliku kodanikuna aasta lõpul deklareerib.
Riiul müüb metsa õige hinna eest suurtele puidufirmadele ja esitab puidu päritolu sellised paberid, et annab silmad ette igale omanikule. Olemas on kinnistu väljavõtted, katastriplaan, metsakorralduskava, metsateatis, veoselehed, B-kaardi originaal, notariaalsed volitused, kasvava metsa ostu-müügilepingud jms.
Suur puidufirma vormistab ostu, maksab välja näiteks 200 000, millest Riiul jätab ?vahendustasu? enesele ning ülejäänud 170 000 maksab ?mustalt? omanikule.
Niisiis ei ole tegemist ?must raha puhtaks? (rahapesu) pesemisega, vaid ?puhas raha muudetakse mustaks?. Seda võiks nimetada raha määrimiseks.
Sellist juttu (vt
Suur metsafirma rikkus seadust ÄP 11.02.02), nagu toodi Stora Enso kohta, kus ühel tehingul polnud mingi paber korras, võib kirjutada iga suure metsafirma kohta. See ei tee Stora Ensot või teisi veel ebaausaks. Sama oleks süüdistada korterivarguste väikses avastamisprotsendis korteriomanikke, kes ise pätte kinni ei püüa.
Puiduostja asi on kontrollida, et puidu päritolu dokumendid oleksid korras. See, et riigile maksud laekuksid, on konkreetsete ametkondade ülesanne. See ei tähenda, et puidufirmad oma käed sellest temaatikast puhtaks peseks ega poleks valmis abi osutama. Samas ärge neilt liiga palju oodake, sest puidumüüjad on suurtele puidufirmadele eelkõige kliendid, kelle pärast võisteldakse vihaselt konkurentidega.
Kui äris valitseks ebaterve konkurents, siis võiksin Stora Enso üle kõne all oleva artikli pärast isegi kahjurõõmu tunda. Konkurendid ikkagi. Paraku ei tunne ma seda kahel põhjusel. Kõigepealt valitseb äris terve konkurents, kus edu saavutatakse paremate tehingute, mitte poriga loopimise teel.
Teine põhjus on tõsisem. Ilmus järjekordne artikkel, mis pakkus lugejatele seda, mida ilmselt lugeja ootab ? verd ja pori. Tunnistan, et mina lugejana janunen samuti teravuste järele, aga teravused peab suunama põhjustele ja põhjustajatele, mitte huupi kõige suuremate suunas, kellele kindlasti pihta saab.
Vahel jääb mul mulje, et riik suhtub metsa nagu mööduvasse ühe päeva ärisse: ?Kannatame veidi, varsti on mets raiutud ning müüdud ja probleemid lahenevad iseenesest.?
Tegelikult ei saa mets Eesti riigis otsa. Kuuse ja männi jämepalkide asemel tulevad peenpalgid, okaspuu asemel tuleb lehtpuu. Kui maade natsionaliseerimist ei toimu, siis jäävad ka metsaomanikud. Kui metsaomanikel ei teki mingil põhjusel soovi ausalt makse maksta, siis jääb tegutsema ka OÜ Riiul ja riigil jäävad saamata sajad miljonid kroonid.
Autor: Gunnar Hendrikson
Seotud lood
Küberründed sagenevad
Viimastel aastatel on pangateenused liikunud hoogsalt digilahenduste suunas. SEB ettevõtete segmendijuhi Maarja-Maria Aljase sõnul kasutab juba pea pool äriklientidest lisaks internetipangale ka mobiilipanka ja erinevaid pangaliideseid.