Eestis ei tegeleta metsaäris rahapesuga

Must äri metsas on eelkõige metsaomanike eneste maksudest kõrvale hoidumine. Omanik läheb puidufirma juurde sooviga oma metsa müüa, aga ta ei taha makse maksta. Võimalikud variandid:

1. Mitte ajada asju suurte puidufirmadega. Nad nõuavad igasuguseid dokumente. Saab müüa ka väikestele vahendajatele, kes sõidavad autoga metsa ja laovad raha ilma midagi küsimata peo peale. See on halb variant, sest sellise vahendaja vaheltteenimise soov on suur. Teine mure on veel. Kui omanikul on suur hulk puitu metsas, siis keegi ei taga, et pärast esimese kahe koorma edukat äramüümist, kogu ülejäänud puit äkki ise ära ei haihtu.

2. Ajada asju suurte firmadega läbi ?vahetalitaja firmade? (nimetame neid edaspidi lihtsamalt OÜ Riiul).

OÜ Riiuli teenusel on kindel hind 15 krooni tihumeeter. Teenuseks on puidu ?puhtaks tegemine?. Omanik müüb Riiulile kasvava metsa 100 krooni eest, mille ta korraliku kodanikuna aasta lõpul deklareerib.

Riiul müüb metsa õige hinna eest suurtele puidufirmadele ja esitab puidu päritolu sellised paberid, et annab silmad ette igale omanikule. Olemas on kinnistu väljavõtted, katastriplaan, metsakorralduskava, metsateatis, veoselehed, B-kaardi originaal, notariaalsed volitused, kasvava metsa ostu-müügilepingud jms.

Suur puidufirma vormistab ostu, maksab välja näiteks 200 000, millest Riiul jätab ?vahendustasu? enesele ning ülejäänud 170 000 maksab ?mustalt? omanikule.

Niisiis ei ole tegemist ?must raha puhtaks? (rahapesu) pesemisega, vaid ?puhas raha muudetakse mustaks?. Seda võiks nimetada raha määrimiseks.

Sellist juttu (vt Suur metsafirma rikkus seadust ÄP 11.02.02), nagu toodi Stora Enso kohta, kus ühel tehingul polnud mingi paber korras, võib kirjutada iga suure metsafirma kohta. See ei tee Stora Ensot või teisi veel ebaausaks. Sama oleks süüdistada korterivarguste väikses avastamisprotsendis korteriomanikke, kes ise pätte kinni ei püüa.