Hiina majandus jaguneb perspektiivikaks ja lootusetuks

Praegu neelab siseturg aastas kaupu üksnes 400 mld dollari eest, mis on vaid kolmandiku võrra rohkem, kui läheb ekspordiks. Sealjuures ostab keskmine linlane aastas kaupu 700 dollari eest, aga talupoeg kõigest 15 dollari eest. Kuigi nõudmine siseturul kasvab, ei ületa see siiski 10% aastas ehk selle kasvutempo on võrdne pangahoiuste kasvuga - praegu ületavad need 900 mld dollarit.

Hiina elanikkond on üsna selgelt jagunenud neljaks kategooriaks: 'uued hiinlased' (mitte üle 3-5%), 'vanad hiinlased' (eelarveliste asutuste töötajad), midagi keskklassi taolist (erasektor, mäned?erid, spetsialistid) ja üha kasvav 'uute vaeste' mass.

Viimasesse kategooriasse lisandus praegu toimuva ülehiinalise rahvaesindajate kogul esitatud andmete järgi viimase viie aastaga 50 mln linnaelanikku - neid kes on vallandatud riilike ja kollektiivsete ettevõtete restruktureerimiste ja pankrotistumiste tagajärjel. Hiina külades on tööta 120-150 mln elanikku.

Igal aastal tuleb Hiina tööturule umbes 20 mln inimest, töö leiavad neist umbes pooled. Hiina ametiühingute esindaja sõnul on lähiaastatel oodata ümbes 25 mln riigitöötaja vallandamist.

Riigi astumine WTOsse jätab vähe ?ansse tervetele Hiina majanduse segmentidele. Siseturu avanedes väliskaupadele ja investoritele tuleb paljudel ettevõtetel kas uksed kinni panna või end välismaalastele maha müüa - kui mõlemad variandid on võimatud, siis vähendada personali, võtta ette tehniline ümberrelvastumine riiklike laenude abil.

Riiklik sektor on aga siiani ebaefektiivne. Monopoliseeritud on kõige kasumlikumad majandusharud, kuid elatakse sellele vaatamata maksudest, mis laekuvad eraettevõtjatelt ja välisinvestoritelt.

<#Vedomosti=http://www.vedomosti.ru/stories/2002/03/11-28-01.html>