Eestis on võtmas maad poliitiline ükskõiksus

Onupojapoliitika räige lahvatus. Üheksakümne tuhande kroonised kardinad keskmise suurusega ametikorterile. Euroopa tuleviku probleemidesse süüvinud ainukese tegevpoliitiku mittesaatmine tulevikukonvendile. Kolmikliidu lõhkumine. Endise valitsuse võimetus ennast remontida ja avalikku arvamust kuulda võtta. Riigikogu narrimängud valimisseaduse ümber.

Loetlesin mõned nuripooled, mis iseloomulikud Eesti poliitilise eliidi argipäevale. Need ärritavad ja teevad samas murelikuks. Sest tegemist on poliitilise lastehaiguse sümptomitega ja see lastehaigus ei näita taandumise märke. Ent mis veel hullem: demokraatliku ühiskonnakorralduse üks osapool, keda nimetame demos´eks ehk rahvaks, peab riigijuhtide säärast käitumist endastmõistetavaks või on kogu värgile käega löönud.

Mida sellelt postsovettide ühiskonnalt ja nende esindajatelt ikka loota? on küünik kiire selgitust pakkuma. Hea, et meil on niigi hästi läinud. Vaadake, mis sünnib Venemaal või Moldovas või Gruusias. Eestlaste poliitiline kultuur on nende omast mitu pikka sammu ees.

Eesti nepotism jääb kaugele maha sellest, mida harrastatakse Türkmenistanis või Usbekistanis. Kümme aastat omariiklust ei ole suutnud meil kummutada käitumisnormi, mis lubab pukkipääsnutel ennast omadega ümbritseda ja võtmepositsioonid sõnakuulekatega täita. Keskerakonnal ja Savisaarel on õigus, et õunaraksus on teisedki poisid käinud. Aga kui tõsiasjast, et ?kõik teevad nii?, leitakse õigustust veel suurema oma kambaga minna naabri aiast õunu tooma, siis jah, lääneliku riigimudeli toimimisest Eestis on vara kõnelda.

Eestlased ei ole oma riigipeale kunagi residentsi soetanud. Need mõned toad administratiivhooneks ehitatud Kadrioru ?presidendilossi? teise korruse põhjaservas, kus Arnold Rüütel elab, olid algselt mõeldud majakomandandile. Ka ülekullatult ei muutuks too korter kohaks, kus kõlbab mujalt tulnud võimukandjaid vastu võtta. Sellegipoolest riputasid lipitsevad õukondlased seal akende ette kangad, mille hinnaklass rabab, ja eriti pärast presidendi korduvaid kinnitusi, et meie riik on kreenis.

Riigikogu 101 saadikust on ainult üks tutvustanud üldsusele oma nägemust tuleviku Euroopast ja Euroopa Liidust. Toomas Hendrik Ilves pidas aasta tagasi Berliinis Humboldti Ülikoolis rahvusvahelist vastukaja leidnud loengu ?Uut Euroopat ehitades?. Väiklases ülbitsevale eksvälisministrile ärategemishimus ja lootuses tema juhitava erakonna toetajaid ehk enda poole meelitada korraldas Rahvaliit koos Keskerakonnaga Toompeal tragikoomilise etenduse, mille tulemusena ei esinda Euroopa tulevikukonvendil Eestit mees, kellest oleks seal asja.

Isamaaliit, Reformierakond ja Mõõdukad tõotasid enne ja pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi vedada neli aastat ühel nõul ja jõul meie riigivankrit. Ent mida aeg edasi läks, seda peibutavamaks muutusid kõigi kolme erakonna ladvas sosinad, et kui läheme järgmistele valimistele ilma koalitsioonipartneriteta või uues perspektiivsemas liidus, kui suudame rivaalidele varbale astuda ja jala taha panna, siis pärime oktoobris 2002 ja märtsis 2003 võidu meie. Möödunud kevadest peale lõhuti kolmikliitu seestpoolt juba avalikult ja aasta lõpuks oldigi lepitamatus riius.

Nendest umbes kolmekümnest valitsusest, kes on täitevvõimu teostanud Riigikogu volitustel, pidas Mart Laari oma kõige kauem vastu. Demokraatlik läbi ja lõhki, ei suutnud too kabinet siiski rakendada demokraatlikke enesepuhastuse mehhanisme ja tõrkus kummalise üleolekuga usaldamast avalikkust ja selle arvamusi.

Järgmisel aastal uuendatakse Riigikogu koosseis. Aga nagu kolmel viimasel korral, nii ka järgmisel komplekteeritakse seadusandlik kogu rohkem kui poole ulatuses isikutest, kelle puhul ei ole määrav valimistel saadud häälte hulk, vaid järjekorranumber parteiladviku koostatud nimekirjas. Nõiaring on murdmatu. Riigikogu enamuse tahtel jätkub demokraatia ühe olulisema põhimõtte vesistamine. Erakonna otsus on meil tehtud valijate otsusest ülemaks.

Seigad, millele viitasin, on kõikidele teada. Meedia on neile korduvalt tähelepanu juhtinud. Aga midagi ei muutu. Karavan astub oma vääramatut sammu. Poliitilise eliidi hoiakud ning suhtumised ärritavad ja teevad murelikuks. Valitsejad ei hooli. Ja järjest ükskõiksemaks muutuvad valitsetavad. Asi näikse nõnda kaugele jõudnud, et ka nemad ei hooli enam, kes siin riigis mida ja kuidas toimetab.