Tingimused eraravikindlustuse käivitamiseks

Et eraravikindlustus saaks Eestis toimida, peab olema täidetud kolm tingimust: pakutud välja toode, ehk mille vastu kindlustada; tagatud piisav hulk maksujõulisi kindlustusvõtjaid, et efektiivselt juhtida riske; ja välja töötatud seadused, mis reguleeriks kindlustust (sarnaselt pankadega).

Põhimõtteliselt on võimalik kaks toodet: täiendav erakindlustus solidaarsuskindlustusele ja erakindlustus kui alternatiiv haigekassa kindlustusele. Praegu kehtiv solidaarsuskindlustus katab justkui kõik kindlustatute vajadused. Tegelikkuses see väikese rahakoti tõttu nii ei ole. Poliitilisel tasandil ei ole vastu võetud selgeid otsuseid, milliste teenuste eest maksab haigekassa, milliste eest mitte, ning milline on patsiendi omavastutus. Ei ole ka standardeid (nt kas patsiendil on õigus kohale kahe- või neljakohalises palatis, kas patsient saab ise valida haigla arsti või määrab selle haigla). Kui need valikud oleksid tehtud, siis saaks inimene võtta soovi korral täiendava erakindlustuse, et kindlustada end ka selle vastu, mida riik ei hüvita.

Kõiki haigusriske katva alternatiivse erakindlustuse kehtima hakkamiseks on vaja vähemalt 100 000 maksujõulist kindlustusvõtjat, et üks kindlustusselts saaks oma riskid hajutatud. Ma ei usu, et selline potentsiaal oleks täna Eestis olemas. On teada, et ülemääraste riskide eest kaitsmiseks üritavad erakindlusfirmad valida riske (kehtestavad vanusepiirid, nõuavad eelnevat arsti läbivaatust ja informatsiooni põetavate haiguste kohta jne) ning piirata oma kohustusi (nt ei kompenseeri kroonilise neerupuudulikkuse ravi). Euroopas on Saksamaal ja Hollandis võimalik jõukatel inimestel solidaarsuskindlustest lahkuda ning endale alternatiivne erakindlustus hankida. Võtmeküsimus on siin see, et kui selline otsus on kord tehtud, siis tagasi solidaarsuskindlustusse ei saa. Valides noore, rikka ja tervena erakindlustuse, teeb see inimene ka otsuse, et vana ja haigena tuleb tal järjest suurenevaid kindlustusmakseid ise kanda. Sellist opting out võimalust saavad endale lubada rikkad ühiskonnad, sest riiklikul süsteemil tuleb sel juhul võtta vastutus vaeste ja haigete inimeste ravi eest.

Erakindlustusturul on tuntud nn ebasoodne valik (adverse selection). Maakeeli tähendab see seda, et inimesed soovivad võtta endale kindlustuse siis, kui neil on ette näha konkreetne vajadus, näiteks ühe plaanilise operatsiooni või sünnituse katteks. Kui Eesti läks üle perearstisüsteemile, registreerisid end esimesena need, kes käivad sageli arsti juures. Headel perearstidel on nüüd rohkem haigemaid inimesi ja palju rohkem tööd. Kindlustusfirmadele oleks selline kliendipoolne aktiivsus pankrot. Maailmapraktika näitab, et kindlustusfirmad üritavad end selle eest kaitsta näiteks kehtestades pika ooteperioodi ning nõudes informatsiooni juba esinevate haiguste osas.

Erakindlustus peab olema seadusandlikult väga hästi reguleeritud, et kaitsta kindlustusvõtjaid. Kindlustusfirmad peavad andma tagatised, kui nad turule tulevad või sealt lahkuda soovivad. Tõenäoliselt tuleks kindlustusfirmadel keelata piirangute tegemine ja riskide valimine. Kogemused, mis Eesti on saanud pankade ja teiste erakindlustusliikide reguleerimisega, tuleb kohandada tervisekindlustuse spetsiifikaga. See on täna veel Eestis puudu.

Autor: Toomas Palu