Pealiskaudsuse tõmbetuultes

Falck Eesti (endise ESS Eesti) ründamine on kujunenud omaette moeasjaks, mida saab harrastada igal hetkel täiesti suvalise nurga alt. Nagu tegi Virkko Lepassalu artiklis ?ESSi kallis piletikaitse? (22.04.), kui pani võrreldamatud numbrid kõrvuti ja hakkas sellelt pinnalt järeldusi tegema. Kes esimesena väidab, väidab alati paremini. Mis kasu on tagantjärele selgitamisest, et tegelikult võidab linn tänu lepingule Falckiga 3 mln kr kuus, kui Äripäev on kord must valgel kirjutanud, et linn hoopis kaotab 400 000 kr.

Väidetavalt on Falck Eesti üks ?süü? ses, et ta on liiga suureks kasvanud. Ja kel läheb hästi, see tuleb (ehteestlasliku loogika kohaselt) kiiresti peatada. Ent avalike teenuste osas ei pea liigse suuruse jutt kindlasti paika. Falck Eesti tegevusest moodustavad avalikud teenused vaid 5, Tallinna avalikest teenustest on meie käes napilt 1.

Pigem oleme ikkagi ?süüdi? ses, et ainsa eraettevõttena Eestis oleme ametlikult kuulutanud põhitegevuseks avalike teenuste osutamise. Veel enam, avalikud teenused on turva- ja päästeteenuste kõrval üks kolmest ?vaalast?, millele oma tulevikku rajame. Tagurliku mõttelaadi jaoks on tegu hirmsa ketserlusega. Kui maailm liigub üha suurema spetsialiseerumise suunas, siis Eestis tahab ju ikka keegi jõgesid tagurpidi jooksma panna...

Kahjuks on Eesti ajakirjanduses veel olemata tõsine diskussioon selle üle, kust jookseb riigi kohustuste piir. Kui iga avalikke teenuseid puudutavat riigihankekonkurssi saadab vali (n)urin, et miks seda vaja on, peaks tegelikult püstitama küsimuse, millised teenused riik veel peaks sisse ostma, et tagada iseenda efektiivsus. Eesti on tuntud liberaalse majandusmudeli poolest. Miks ei ulatu see liberalism avalike teenuste valdkonda? Kes seda takistab? Kas poliitikud või hoopis keskastme ametnikud, kelle peamine soov on säilitada senine võimupositsioon ja töökoht? Vastuseta küsimusi on palju. Samas on selge, et nendele vastuste otsimisega on keeruline teha imeväikesel Eesti turul hästi müüvat ajakirjandust. Hoopis lihtsam on ?paljastada? Falcki, sest lugeja ei tea tagamaid ning läheb suhteliselt kindlalt lööva ja lahmiva pealkirja õnge.