Areneva infotehnoloogiaga võib kaasneda arusaamatusi

Möödunud aastal tekkis ühes Tallinna suurfirmas probleem. Siin nimetamata jäetav, küllalt asjatundlik arvutispets oli võtnud ilmselt nõuks demonstreerida oma üleolekut firma IT-osakonnast seeläbi, et nendele avaliku võrgu kaudu mitu häirivat vingerpussi mängis. Kui kõik ei oleks niivõrd loomulik välja näinud, oleks kõrvaltvaatajana peaaegu võinud arvata, et tegu oli mitte just kõige ausama konkurentsiga, võistlejale raskuste organiseerimisega kellegi poolt.

Arvatagi, firma juhtkonnale asi ei istunud. Eks peeti nõu õiguskaitsjatega ja leiti, et mõnest hiljaaegu vastu võetud seadusest võiks abi leida küll. Järgnes politsei sekkumine (päris energiline üldise taustasüsteemiga arvestades), mille käigus kõne all oleva spetsialisti arvuti konfiskeeriti ja tehti ka kõik protseduurivead, mida arenenud õigusriikide jõustruktuurid on sarnastes olukordades valusate kogemuste kaudu vältima õppinud.

Nii või naa, mõlemapoolne suund riiule oli kokkuvõttes häirivalt tõsine. Kasu polnud sellest ilmselt mitte kellelgi, igatahes mitte üldsusel. Muinas-Hiina ?sõjajuhistes? on tähelepanuväärselt mitmetähenduslikke ütlusi, ühe lause üks lugemisviis kõlab: ?Suurim võit on, kui suudetakse võitlus ära hoida?. Allakirjutanu tunnistab, et kirjutas ühel vabal õhtul mõlemale poolele, märkides, et nii hangitav kuulsus kaotatud rahanumbrit tähendab. Häkerdamisega liimile läinud arvutiinimene oli oma vastuses valmis isegi maksma tasu osalemise eest tema jaoks häirivaks muutunud tüli lahendamisel (kuigi juriidilised trumbid tundusid tema käes olevat ja kuigi siinkirjutaja sümpaatia algul pigem vastaspoole jäi ? mulje oli, et tüli ei olnud alustanud firma). Firma nii helde ei olnud, kuid ilmselt jäädi seal uskuma neile lähetatud ökonomeetrilist mudelit, mis näitas, et riiuga saavutatav negatiivne tähelepanu nende brändile päevas ca veerand miljoni võrra kahju hakkab tooma. Igatahes korrigeeriti kurss kiiresti, ning asja kohtusse mineku ärahoidmisega pääsesid probleemideta ka jõustruktuuride esindajad, kes operatsiooniga kiirustades protseduurivigu olid teinud.

Kokkuvõtteks, kogu maailmas on praegu probleemide allikaks lõhe traditsiooniliste juhtide vahel ühelt poolt (nende eriala on saada läbi inimestega ja firmat õigel kursil hoida) ning teiselt poolt IT-spetsialistide vahel, kelle väärtusmaailm ? tõsi ta on ? vahel ärimaailma jaoks omi reegleid dikteerida tahab. Traditsioonilised juhid sageli ei mõista tehnoloogiast kasvavaid uusi väljakutseid. Samas ohtlikumgi variant on, kui juhi ametisse määramisel ei lähtuta oskusest inimestega läbi saada, vaid tehnoloogilisest suutlikkusest.

Lahendus on ilmselt mõlemapoolne koolitus, mis aitab vastastikuseid probleeme mõista, muudab kommunikatsiooni hõlpsamaks.

Halvimal juhul võib kirjeldatud viisil sündivatest arusaamatustest tekkida hõõrumisi, isegi rivaalitsemisi, ja arusaadavalt tähendab see tööõhkkonna kadumist. Siin ei hakata siiski arutama elukutsetevaheliste lahingute küsimusi. Organisatsioon, kes endale neid lubab, võiks pigem laiali minna. Probleemidest ei tule puudu ka, kui niisugused kodusõjad mängust välja jätta. Kas suudab IT-osakond erapooletult hinnata omal alal vajalikke investeeringuid (ehk küsimus metsa nägemisest puude keskel seistes)? Teadagi, juhtimine omalt poolt ei armasta kulutada jõudu probleemidele, mis veel kukile ei roni, ning infoturvalisuse sektoris võib see kalliks maksma minna. Arvutitehnoloogia muutub järjest kesksemaks mis tahes organisatsioonis. Sellealastes põhiteadmistes orienteerumata ei ole peatselt võimalik üldse juhiametit pidada.

Juhtide mahajäämus tehnoloogia tundmises on märgatav.