Poegi maale elama ei luba

Järvamaal Roovere külas nõukogudeaegse uhke näidiskolhoosi 9. Mai mail elab koos kaasaga kõva töömees, Rein nimeks. Pole veel pensilgi, alles 59 turjal.

Sai kodukohta tööle pärast mehhaniseerimise eriala lõpetamist Tihemetsas. Aga kui maad läksid Särevere sovhoosi alt 9. Mai külge ning elu koondumisega suurmajandi keskusse kadusid äärekülast rahvamaja, side, raamatukogu ja kool, läks ta Türile EPTsse. Ehitas linna maja ja viis pere maalt ära. Rein on tõsine mees, isegi kontorinaiste nimed olid talle teadmata. Kuid EPT töökojas sai ta meistrist peagi tsehhi juhatajaks.

Kui ämm laulva revolutsiooni aastal suri ja talu tühjaks jäi, kolis Rein maale tagasi: ajad ju ka muutumas. Pojad jäid linna, neil oli juba oma elu. Hakkas palgatöö kõrvalt taluga müttama, sest sai kätte nii enda kui naise kodutalu maad. Samast külast lisandus kolmaski, mis sest, et pojale pärandatud.

Nüüd lõpuks on Rein oma aja peremees, sest tuli töölt ära. Mitte selleks, et taluga jännata: majapidamine on viidud peaaegu nulli. Teenimisvõimalust pakkus hoopis Tallinnas perefirmat pidav poeg.

Ega tal praegu lihtsam ole, päev algab ikka pool kuus ja lõpeb siis, kui väsimus voodisse viib. ?Ainuüksi bensiiniraha hoian kokku 800 krooni kuus, kui ei pea päevast päeva talust väljas käima,? rehkendab ta.

Rein ei tea, mida ta teeks siis, kui poeg poleks võimalust pakkunud. Vist rügaks Edelaraudtees edasi. Sest taluga enam ei tasu. ?Möödunud aasta 1. augustil lõpetati siit külast piima viimine, öeldi, et kogused on liiga väiksed,? ütleb ta mõrult. Rein on laia ilma asjadega kursis ja võib tuua palju näiteid, kuidas mujal riik maameest toetab, peaasi, et elu maal ei lakkaks. ?Kas see nüüd ongi meie igatsetud demokraatlik riik?? küsib ta nagu sajad ja sajad teised maainimesed.

Ja kinnitab, et on kümne küünega vastu, kui mõni ta poistest tahaks kodutallu tagasi tulla. ?Siin võib vaid vanaduspäevi mööda saata. Aga neil on lapsed koolitada.?

Autor: Kaarel Aluoja