Juuli möödub rohides

Juulis on põhilised tüütud tööd ? rohimine ja niitmine. Rohimine on lõbusam ja tulemusrikkam, kui õnnestub kokku ajada rühmake nobesõrmseid talgulisi. Enne korteriinimeste peenarde vahele laskmist tuleb läbi viia põhjalik koolitus ? vilumatu silm ei tee vahet hoolsalt poputatud aiataimel ja vihatud umbrohul. Hea organiseerimise korral kasvab võitlus rohuga sujuvalt üle meeleolukaks aiapeoks.

Viljapuudel (eriti ploomidel) võivad vilkalt kasvada pikad võrsed. Ülemäära sihvakate võrsete ladvad tuleb pintseerida (maha lõigata). Suvise ülevaatuse käigus eemaldame täielikult võrasse sisse kasvavad võrsed ja need, kes mitmekesi kõrvuti ühte suunda hoiavad (konkureerivad). Suvine kujunduslõikus parandab oluliselt puude rühti ja vähendab tuntavalt kevadisele lõikamisele kuluvat aega.

Jätkub väetamine. Kuu teisel poolel lõpetatakse mitmete kultuuride (roosid, elulõngad) väetamine lämmastikurikaste väetistega. Edaspidi tohib kasutada kaaliumi- ja fosforirikkaid sügisväetisi.

Tomatitele ei anta kloori sisaldavaid väetisi. Lämmastikväetisi tuleb anda mõõdukalt ? mida jahedam ja pimedam on tomatite kasvukoht, seda vähem. Kaaliumi vajavad nad üsna rohkesti viljade valmimise perioodil. Fosforit vajab tomat vähe, aga paraku ei saa ta seda mullast kätte. Madala mullatemperatuuri korral ei suuda tomat mullast fosforit omastada. Viljade areng peatub ja esimeste kobarate viljad valmivad hiljem, jäädes seejuures kirsisuurusteks. Tomatitele sobivad kergesti lahustuvad fosforväetised. Tomateid väetatakse väetisepakenditel olevate õpetussõnade järgi kuni jahedamate ilmade saabumiseni.

Kurgi juured on pindmised ja pelgavad kõrge kontsentratsiooniga väetislahuseid. Üle 25 g väetisi ei maksa kastekannu kohta võtta. Kurke võib lahjade väetislahustega ergutada kord nädalas. Törts käärinud sõnnikuleotist kastekannu kohta on nende lemmikkokteil.

Kandvate viljapuude puhul on tark valada väetislahuseid aukudesse, mis lüüakse kangiga ringiratast võra välispiiri pidi. Augud peaksid olema ca 40 cm sügavad. Pärast väetise valamist raputatakse augud mulda täis.

Sitikaluuret oleks tarvis teha lausa iga paari päeva tagant. Igasugune kahtlane lehtede krussitamine viitab, et krussis lehe all on peidus aiakahjur või tema munad. Läikivad ja kleepuvad tilgakesed lehtedel näitavad, et kusagil ülalpool on lehetäide koloonia, keda sipelgad lüpsmas käivad.

Suvalised võrgud ei ole okstele pelgalt ülekeevast tegutsemislustist tekitatud. Täpsemal uurimisel leiame nii-öelda võrkkiigest ikka mõne pahulase, kes on valmis taimed raagu sööma. Mida kiiremini ja tõhusamalt ründame, seda väiksearvulisem on meie vaenlane ja seda vähem ründeid peame sooritama.

Hulk tegemist on õisikuvarte äralõikamisega. Enamasti on tark eemaldada äraõitsenud õisikud, sest sedasi soodustame uute õite teket. Taim saab kohe aru, et seekord ei tulnud seemnete kasvatamisest midagi välja ning proovib alustada uut paljunemistsüklit, st avab uued õied. Kui sellel aastal pole enam aega uusi õisi valmis meisterdada, siis järgmiseks aastaks teeb ta õiepungi igaks juhuks rohkem.

Mõnikord tuleb õisikuvarred veel enne õitsemist ära murda. Rabarbril, sibulal, küüslaugul jt pidurdavad õisikud kasvu.

Paljud sibullilled lõpetavad kasvu juunis-juulis. Koltunud lehed tuleb kindlasti koristada ja komposteerida, maapind kobestada ning rehitseda sisse lämmastikuvaene sügisväetis. Tekkinud tühjale kohale võib silmarõõmuks suvelilli istutada.

Autor: Jüri Annist