Ei riiklik ega eraviisiline

Kõik algas prügiveost. 1980. aastatest alates on kohalikud kogukonnad igal pool avastanud, et nad võivad tagada teenuse seda ise pakkumata. Erafirmad viisid majapidamisprahti ära palju usaldusväärsemalt ja efektiivsemalt, kui kommunaalettevõtted seda teinud olid.

Äkitselt polnud enam viivitusi, streike ega halbu kombeid. Sestsaadik on seda põhimõtet rakendatud paljude teenuste osas ? liikluspatrulle ja lennujaama turvakontrolli, raudtee- ja lennuliikluse juhtimissüsteeme, haiglahooneid ja isegi vanglaid on hakatud juhtima riikliku ja erasektori partnerluse kaudu, mida Suurbritannias nimetatakse lühendiga PPP (public-private-partnership).

Põhimõte on lihtne. Valitsus garanteerib teatud teenused, kuid pakuvad neid erafirmad. Sel moel saavad kodanikud, mida nad vajavad, kuid palju efektiivsemalt ja odavamalt. Algselt oli see parempoolsete projekt. See oli osa privatiseerimislainest, mis käis üle USA ja Euroopa Reagani ja Thatcheri valitsemisaastatel. Pärast seda võtsid selle omaks vasakpoolsed poliitikud ja lisasid sinna oma teooria.

Kas on aeg PPPde ja PVPde maagiline valem uuesti läbi vaadata? Suunamuutus tundub olevat liiga varajane. Lõppude lõpuks on palju räägitud riigi otsese sekkumise vähendamisest teenuste pakkumisel. Siiski vajavad mõned küsimused vastuseid.

Üks küsimus on, kus on ühiskondlikeks eesmärkideks tehtavate erahangete piir? Paljud inimesed peavad eravanglaid vastuvõetamatuteks. Mõned imestavad, et kas pole siis olulist vahet nende teenuste jaoks infrastruktuuri pakkumise ja teenuste endi vahel, nagu see oli riigiraudtee ja erarongide puhul. PPPde ja PVPde jaoks võivad piirangud väga hästi olemas olla.

Ennekõike aga tuleb lahendada juhtimise, kontrollimise ja tasakaalu küsimused. Riiklikus sektoris on meil juhtimiseks demokraatlikud institutsioonid. Erasektoris on korporatiivne juhtimine järjest enam muutunud vaevu läbipaistvaks süsteemiks. Vabatahtlik sektor tõstatab keerukamad probleemid.

Kuid PPPd satuvad rumalasse olukorda. Valitsus saab öelda, et nemad ei vastuta teenuste eest, ja erasektor saab öelda, et nad tegid üksnes seda, mida valitsus soovis. Lõppude lõpuks võib kannatajaks olla mitte lausa demokraatia, vaid maksumaksja. Järgmiseks ülesandeks oleks seetõttu PPPde demokratiseerimine.

Ralf Dahrendorf, paljude tunnustatud raamatute autor, on Briti Lordide Koja liige, Londoni majanduskooli endine rektor ja endine Oxfordi St. Anthony?s College?i eestseisja.

© Project Syndicate & Institute for Human Sciences