Keskkonna säilitamise eest vastutab omanik

Keskkonnaõiguse nurgakivi on säästev ehk jätkusuutlik areng, millele Euroopa Liidus pööratakse väga suurt tähelepanu ja järjest rohkem hakatakse pöörama ka Eestis.

Kuigi omandit on õigus vabalt kasutada, peab omanik üldiste huvidega arvestama. Kitsendused sätestatakse seadustega: näiteks ranna ja kalda kaitse seaduses kehtestatud ehituskeelu tsoon veekogude kallastel ja mererannas. Seadusi tuleb tähelepanelikult lugeda, sest näiteks veeseaduse järgi on ka veekogu põhja kinnituv taimestik kinnisasja oluline osa ja selle taimestiku säilimise tagamine on kinnistu omaniku kohustus. Põhjapanev on selles vallas 1995. aastal jõustunud Säästva arengu seadus, oluline on ka 1990. aasta ENSV Looduskaitseseadus.

Keskkonnakaitset võib lugeda keskkonnakasutuse ? eluruumide-, toormete- ja energiakasutuse ning jäätmekäitluse ? lahutamatuks osaks.

Keskkonnakaitset reguleerivad hoovad, millega iga kinnisvaraomanik kõige sagedamini kokku puutub, on kohalike omavalitsuste arengukavad ning üld- ja detailplaneeringud, millega seatavate piirangute ning kitsenduste abil on võimalik ennetada või ära hoida keskkonnakahjustusi.

Näiteks on maa sihtotstarbe muutmiseks tiheasustusalal detailplaneeringu koostamine kohustuslik, hajaasustusalal toimub see maakorraldusliku katastrimõõdistamise alusel. Samuti teostatakse läbi planeeringute loodusobjektide kaitse alla võtmine, kusjuures sellega seotud kulutused kannab kaitse alla võtja.

Detailplaneeringu mõte on sageli ka selles, et kohalik omavalitsus soovib antud maa-alal mingit tegevust takistada, näiteks keelata puhkealaks kuulutatud tsoonis tootmistegevus, kehtestada hoonete piirkõrgus jne. Samas ei tohi üld- ega detailplaneeringut kehtestada kinnistu omaniku loata.

Planeeringute keskkonnaalane eesmärk on jätkusuutliku arengu ja võimalikult optimaalse keskkonnakasutuse saavutamine piirkonnas, mille kohta planeering kehtestatakse. Eeskätt kõikvõimalike tööstusettevõtete keskkonnakasutust aitavad reguleerida kehtestatud keskkonnanormatiivid ja -standardid ning kasutusload. Näiteks saasteloa andmisega kaasneb saastetasu maksmise kohustus või loodusvara kasutamise loaga kaasneb loodusvara kasutusõiguse tasu, mille hind sätestatakse valitsuse määrustega.

Järjest enam juurdub ka Eesti seadusandlusesse Euroopa Liidus nõutav keskkonnamõjude hindamine ja keskkonnaalane auditeerimine, mis toob firmale küll üsna suuri kulutusi, ent samas annab rohelise tee näiteks kaupade ekspordile.

Asjata ei räägi rahvasuu, et esimene looduskaitseala oli Eedeni aed, sest loodus on suuresti ühisvara, millest osasaamine annab õigusi ja paneb kohustusi. Kaitsma ei pea mitte üksnes loodusvarasid, vaid ka loodusressurssi, s.o seda osa loodusest, mida inimene otseselt ei kasuta ning näiliselt ei vaja. Kaitstavale loodusobjektile, olgu see siis avalik või eraõiguslik, laieneb võrdne õiguslik kaitse. Kõik kohustised, nii nagu ka koormatised, piiratud asjaõigused, kitsendused jmt, mis ühe või teise kinnisasja piires kehtivad, kantakse kinnistusraamatusse, mistõttu enne kinnisvara ostmist peab alati kinnistusregistri kanded hoolikalt läbi uurima. Erandiks on seadustest tulenevad kitsendused, mida kinnistusraamatusse kandma ei pea.

Looduse kasutamist reguleerib igameheõigus, mis tuleneb tavadest, kuid toetub samas ikkagi erinevatele seadustele. Igameheõigus paneb paika, kuidas võib toimuda liikumine maastikul, metsaandide korjamine, kalastamine jne.

Eraomandis oleval kinnisasjal, mis on omaniku poolt piiratud või tähistatud, ei või teised isikud üldjuhul omaniku loata viibida, piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni.

Kinnistu tähistamine on omaniku kohustus, just omanik peab hoolitsema, et võõrad teaksid oma viibimisest eramaal. Näiteks kinnistut läbival erateel võib omanik küll lubada liiklemist, kuid võib nõuda selle eest hüvitist ? kasvõi tee hooldamiseks vajaminevate kulutuste katmiseks. Ka võib omanik või valdaja kehtestada külastusmaksu kohtades, kus on tehtud kulutusi loodusandide saagikuse tõstmiseks, muinsus- või looduskaitseobjekti säilitamiseks, sellele paremaks juurdepääsuks või ümbruse esteetilise väärtuse tõstmiseks. Tasuline võib olla ka kinnise supelranna kasutamine, kuid kallasrada peab olema määratud laiuses avatud kõigile

Autor: Rein Ratas