Suvel kaitse oma ratast

Seejuures ei ole tegu vaid üksiküritajate näpuosavusega, vaid rataste varastamisega tegelevad selleks spetsialiseerunud jõugud, kes varastavad rattaid nii kaupluste juurest, aiast, trepikojast kui ka keldrist.

Tihtipeale teeb ratta vargale ahvatlevaks eelkõige just asjaolu, et nad ei ole lukustatud ning rattad on jäetud järelvalveta seisma. Seega on oluline, et jalgratas oleks siis, kui teda ei kasutata, alati kindlalt lukustatud või asuks siis lukustatud ruumis.

Jalgrataste turvamiseks kasutatavaid rattalukke on kolme põhilist tüüpi: tross-, U- ning kettlukk, mis tuleb tabalukuga kinnitada. Valik, milline lukk millisele rattale muretseda, peab tegema iga ratta omanik ise, seejuures tasub meeles pidada, et luku muretsemisel koonerdada ei tasuks. Kokkuhoid seal võib ka lukustatud ratta muuta spetsialistile väga kergeks saagiks.

Lihtne rusikareegel soovitab, et rattale tuleks muretseda lukk, mis maksaks 7 kuni 10 protsenti ratta väärtusest. Loomulikult pole keelatud ka kallima luku muretsemine.

Kasutusssageduselt on tõenäoliselt populaarseimad kaabel- ja kettlukud, kuid politseinike hinnangul ei pruugi need alati pakkuda jalgrattale parimat kaitset. Sellistel juhtudel on eelistatuim tugev ja töökindel U-lukk. Suurema turvalisuse saavutamiseks võib erinevaid lukke ka omavahel kombineerida.

Veenduda tasub ka, et luku ehitus tagaks funktsionaalse kaitse. Enne luku ostmist peaks ka endale selgeks tegema, mis materjalist on konkreetne lukk tehtud. Lihtsast terasest luku kaitsevõime on pea olematu, samas kui spetsiaalterasest luku vastu jäävad ka parimad lõiketangid jõuetuks.

Tavaliselt jäävad jalgrattalukkude hinnad 40 ja 1500 krooni vahele. Enne ostmist tasuks veenduda ka, et lukul on olemas garantii ning et poest tuleks lukuga kaasa rohkem kui üks võti. Pole ju eriti meeldiv, kui pärast võtmekimbu kaotust tuleb ise hakata luku tugevust erinevate lõikeriistadega proovima, seda lihtsal põhjusel, et puudub tagavaravõti.

Juhul kui sama lukku kasutab aga mitu inimest, tasuks mõelda näiteks koodavamisega jalgrattaluku muretsemisele.

Alati tasub mõelda ka ratta jätmisele valvega rattaparklasse, sest siis on jalgratta allesjäämine veelgi tõenäolisem.

Kuid vanarahvatarkuse kohaselt on lukk siiski looma jaoks ja nii saab piisava aja jooksul lahti ka kõige parema luku, teisalt saab alati ratta inimeselt jõuga kätte. Et sellise stsenaariumi korral õnnestuks oma ratast hiljem siiski leida, tasub üles kirjutada nii rataste eritunnused kui ka näiteks raaminumber. Nii on hiljem lihtsam tõestada, et näiteks politsei poolt leitud jalgratas on just see, mille omanik teie olete.

Teine võimalus on kasutada Tallinnas tegutseva rattaregistri abi. Tegu on andmebaasiga, milles interneti vahendusel päringuid tehes on võimalik saada teada, kas registri märgistusega ratas on varastatud või mitte.

Politsei andmetel varastatakse rattaid kõige sagedamini just Nõmmelt ja kesklinnast, põhjuseks enamasti rattaomanike enda hooletus ratta valvamisel ja kaitsmisel.

Avalike varguste ohvriks satuvad enamasti aga lapsed, kelle käest ratas lihtsalt ära võetakse.