Kolm aastat tagasi sirgusid selles kohas kõrged männid, mille jalad uppusid oksarisusse. Poolteise aastaga asendus padrik mõisaliku pargiga, kust avanevad kaunid vaated jõele ja kõrgele vastaskaldale. Kallite rooside asemel kasvavad siin kaunid põllulilled.
Eelmise aasta aprillis-mais algas ehitus. Veeti kohale ehitusmaterjal, milleks valiti ühe mõisa hoovis seisnud paarisaja-aastane kahekorruseline palkmaja, mis ilmselt muidu oleks niisama lagunema jäänud. Puitmaterjal lammutati hoolikalt lahti, puhastati kultuurikihist ? tapeet, naelad, värv ja mitmesugune muu kraam.
Mees, kes sajandeid seisnud okaspuupalkide liitekohti üle hööveldas, nägi kurja vaeva, sest höövli terad ei pidanud nii karmile kohtlemisele kuidagi vastu. Peremees tundis murelikult huvi, et kas naelad. ?Ei naelad ei tee midagi, aga oksakohad on hullud,? kostis töömees vastu.
Endise palkmaja koopiat otsustati uuesti üles mitte laduda. Umbes viis aastat Eestis elanud abielupaar soovis, et maja oleks siinse maamaja stiilis, kuid samal ajal kaasaegne ? et üks osa oleks palgist ja teine paekivist. Nad valisid oma mõtete edasiarendajaks noore arhitekti Siiri Nõva.
Tulemus on ühteaegu nii ajalooline kui ka üdini tänapäevane, sest arhitekt tahtis teha ikka midagi uut ja ka pererahvas ei soovinud päris muuseumi.
Siiri Nõva ütleb, et tema jaoks oli kõige keerulisem lihtsa ja loogilise lahendusega rehielamu ülekandmine tänapäevaste mugavustega elamisse. ?Järgisin rehielamu loogikat hoones endas ning kogu krundil. Kuigi antud juhul pole lauta, talli ja aita, on elumaja, saun ja lõkkekohad koondatud siiski ümber keskse õue. Aja jooksul peaksid sinna ümber muruplatsi sisse kuluma ka konkreetsed käigurajad.?
Perenaine kiidab, et arhitektiga on neil tõesti vedanud: ?Ta on alati kohe aru saanud, mida me oleme tahtnud. Ka meie maitse sobis hästi kokku.?
Värvitoonide valimine majja toimus umbes nii. Perenaine küsib rahulikult ja justnagu piire kompavalt, et kas aknapiirded võiks olla sinakad. Võiksid, kostab Siiri sama rahulikult vastu. Kas põranda võiks natuke teist tooni teha? Kas nad sobiksid omavahel? Väga hästi sobiksid, vastab arhitekt vaikselt ja nagu unistav-kaalutlevalt.
Siiski suunas ta päris palju pererahvast. Arhitekti mõte oli näiteks hooneid läbivad lahtised vahekäigud. ?Mõtlesime algul, et äkki läheb maja meile liiga suureks,? räägib perenaine. ?Oleksime ainult selle põhiosaga piirdunud, aga kui me siis vaatasime Siiri nägu ja nägime, et talle nii meeldis see lahtine osa, siis saime kohe aru, et see järsk maja äralõpetamine ikka ei sobi.?
Siiri põhjendab vahekäikude tekkimist järgmiselt: ?Nad soovisid lisaks majale ka eraldi suvetuba, mis oleks täiesti omaette sissekäiguga. Tõin selle suvetoa siis rehetare loogikale tuginedes ühise katuse alla. Kuna maja on peamiselt suviseks kasutamiseks mõeldud, siis on seal nüüd hea toast otse õue ja näiteks maja taha pääseda. Samuti võib vihmase ilmaga laua ja toolid katuse alla tuua.?
Päris pikalt peeti aru ka maja katuse üle ? kas valida kimm või roog. Eelistus kaldus esialgu roo poole, kuid arhitekt laitis roogkatuse kui liiga sageli kasutatava maha. Seega on tulemuseks võluv kimmkatus, kuigi perenaise sõnul praegu valet värvi: ?Algul oli katus tume, aga päike ja vihm on ta ära pleegitanud. Peab siis uuesti üle värvima.?
Tegelikult on abikaasad vägagi nõudlikud kliendid, sest kui välisuks tuli liiga sinine, lasid nad värvi osaliselt maha võtta, et puidu faktuur hakkaks läbi kumama. Ka lasi peremees terrassi põrandalauad tihedamalt kinni kruvida, kui selgus, et aasta jooksul hakkasid need niiskuse ja kuivamise toimel kergelt propellerisse tõmbama. Sellest, et viga märkimisväärselt suur polnud, annab tunnistust ka peretütre pärimine, et mida selle põrandaga ikka tehakse ja miks.
Arhitekti kätt on Tammneemes või Jõeneemes, nagu pererahvas on koha ristinud, igal sammul tunda. Vaata maja mis tahes nurga alt või toas kuhu tahes, ikka on vaade täiuslik.
Ega ehitajat polnud sellise maja tarvis ka kuigi lihtne leida. Alustas üks palkmaju ehitav firma, siis aga tulid järgmised töömehed. Nokitsemist ja puidu mängimisest tingitud vigade parandamist jagub tänaseni. Samas on paarisaja-aastane puit hoolimata raskest töödeldavusest üks tänuväärne materjal, sest ta ei mängi enam. Seda on selgesti näha ka maja ülemises osas, kus paar ülemist palgirida tuli uuest materjalist laduda. Nende palkide vahed pidi veel hiljem üle toppima. Vanad palgid on aga nii tihedalt, et sealt pole võimalik tihenduseks pandud lina isegi mitte aimata.
Majast vasakule jääv saun on peremehe suur armastus ja hobi. Tema soovil ehitati ümber terve hoone terrass. Laia räästaaluse puhul on eeskuju võetud Ahvenamaalt ja Vabaõhumuuseumist, kus on ka sellise laia räästaalusega kalurimaju.
Saun ise on poolsuitsusaun ja enneolematult kõrge ? lagi on kolme meetri kõrgusel. Kuna ka keris ulatub umbes õlgadeni, siis kujutab lava endast peaaegu inimese kõrgusel asuvat rõdu, mille alla jääb pesemiskoht. Saunaruumi vastas on istumistuba.
Elumajas avaldavad peale lahtise vahekäigu kõige enam muljet kahe poolega uksed. Kui kõik kolm paari järjest avada, tekib väärikas vaade nagu vanas mõisas. Neist vanade laudadega ülelöödud paarisustest on vaimustuses ka Siiri. Elumaja põrandad on tolle vana lammutatud palkmaja põrandalaudadest. Laes on aga vana maja katuselauad, millele uue otstarbe leidmise üle on Siiril eriti hea meel. Üldse on ta tagantjärele ka ise üllatunud, kuivõrd lihtsalt vanu materjale kasutades sai uue ja värske tulemuse.