Raha ei vääri enam oma nime

Valitsused on tegelenud raha loomisega aastasadu. Nad on vähese väärtusega või väärtuseta asjad muutnud suurema väärtusega asjadeks, luues väärtust mitte millestki. Valitsused (keskpangad) on trükkinud raha, mille hind an madalam trükitava asja kehtestatud väärtusest. Valitsused (keskpangad) on öelnud: meie toode (raha) on ametlik maksevahend, see on ainus raha, mis meie riigi territooriumil kehtib. Inimesed ja firmad on olnud sunnitud võtma vastu seda vähese väärtusega asja. Väärtusetust asjast on saanud väärtuslik asi. Minnes poodi, saab selle vahetada kaupade vastu, töö eest maksab tööandja sellega teile palka jne. Seda võetakse heameelega naeratades vastu.

Raha on kasutatud aastatuhandeid. Enne praegu levinud paberraha ja pangas olevat elektroonilist raha oli raha olemus teine. Rahal oli väärtus. Näiteks oli rahaks kuld kaalu alusel. Seejärel leidsid valitsejad, et nendel on õigus vermida kullast münte. Alguses vastas kulla sisaldus müntides kulla algsele väärtusele. Seejärel hakati oma õigusi kuritarvitama ? kullasisaldus müntides kahanes. See tõi kaasa raha väärtuse alanemise. Peatselt lisandusid kuldmüntidele hõbemündid. Lõpuks asendati väärismetallist mündid väheväärtuslikest metallidest müntidega.

Edasi tulid kasutusele paberrahad, mida iga endast lugupidav pank välja lasi tõendina hoiuse vastuvõtu eest. Valitsuste tugevnedes anti raha trükkimise monopol ühele pangale ? keskpangale. Sündinud oli keskpangandus. Keskpangad lasid raha välja vastavalt sellele, kui palju neil oli kassades kulda või välisraha. Raha oli sel ajal veel kaetud väärtusega. Eelmisel sajandil avastati, et raha ei pea olema mitte millegagi tagatud. Trükipressid pandi hoogsalt tööle ja raha ostuvõime aina langes koos iga juurdetulnud rahatähega. Möödunud sajandil loobusid keskpangad ka klienditeenindusest ? raha loomise rollist anti osa kommertspankadele. Tingimuseks oli, et kommertspangad peavad hoidma osa klientide hoiustatud rahast keskpangas madala intressiga hoiul. Keskpangad jäid teenindama klientidest vaid panku.

Nüüd loovad (elektroonilist) raha kommertspangad keskpankade range kontrolli all. Kommertspangad loovad raha, võttes vastu hoiuseid ja laenates hoiustatud raha välja. Niimoodi tekib inimese panka viidud sajast kroonist pangandussüsteemis rohkem kui sada krooni.

Tänapäevane raha pole enam oma olemuselt raha ? see on laen, mida kasutatakse maksevahendina. Ta on raha vaid seetõttu, et valitsus on öelnud, et see on raha. Rahatäht on intressita keskpangale (valitsusele) laenatud raha.

Eesti kroon on veidi rohkem raha kui enamik valuutasid, sest tal on tagatis, mis sest et selleks on väärtusetu raha. Eesti Pank on kohustatud vahetama kommertspankade vahendusel kroone valuutaks kindla kursiga, samuti valuutat kroonideks. Eesti kroon on tagatud keskpanga käes olevate välismaiste valitsuse võlakirjade (teenivad intressi) ja valuutaga.

Seevastu dollar, euro, jeen jne pole raha, kuigi neid nimetatakse rahaks. Dollari peale on kirjutatud: ?Me lubame maksta?? Kunagi andiski keskpank selle dollaripaberi eest kulda. Mida lubab nüüd USA keskpank maksta dollari eest? Ta lubab vahetada dollari mitte millekski. Selle lubaduse täitmisega saab ta suurepäraselt hakkama. USA keskpanga varade hulgas on suurel hulgal USA valitsuse võlakirju ehk intressi teenivat laenu. Ringluses olevate dollarite (intressita laenu) vastu on keskpangal olemas intressi teenivad laenud. Seega on laen (raha) tagatud laenuga.

Kuhu jäi raha? Raha on asendunud valitsusele (keskpangale) antud krediidiga, mis täidab maksevahendi rolli.