Ka kiviseinad vajavad kaitsmist

Kivi on igipõliseim ehitusmaterjal, õigesti paika panduna hoiab kivist laotud maja koduseinu püsti sajandeid. Ometi, kui ehitushuviline asub uurima meid ümbritsevate kivimajade seisukorda, leiab ta, et nende müürid tihti üpris kurvas seisukorras on.

Arvatagi, et kõige kehvemad on NSVLi ajal toodetud ja kehvalt ehitatud ?kunstlikust? kivist hooned. Raudbetoon polegi päris kivi, sellest materjalist ehitatud majad on ühe inimpõlve kodud ja lapselastele neid pärandada ei õnnestu. Veelgi halvem materjal on sovetiaja lõpul toodetud põletatud kärgtellis; on arvatud, et sellest laotud maju tuleb hakata võib-olla juba sel kümnendil ümber lükkama. Eesti kohalik väljamõeldis silikaattellis on mõnevõrra parem kaup.

Nagu eespool öeldud, pole kivisein täiesti hooldusvaba. Majaomanik peaks kivipindade vastupanuvõimet vihmale, jäätumisele, päikesele ning saastunud õhule suurendama, selleks on tänapäeval tõhusaid vahendeid. Eriti oluline on õige hooldus fassaadide juures, mis lisaks püstipüsimisele ka head välja nägema peavad. N-ö alasti kivi kaldub oma pinnale tahma koguma, mõnelgi pool võivad majad ajapikku päris nõgise näo omandada.

Asja parandamiseks on liivaprits liialt radikaalne abinõu, pehmemad kivid võivad seeläbi palju oma esinduslikkusest kaotada. Eriti on liivapritsi suhtes tundlik tellis ? põletusprotsessi tagajärjel on selle pind vastupidavam kui sisemus, kulutamisel võib aga rabe tellise sisu ilmastiku poolt haavatavaks muutuda. Liiga jõulisel fassaadipuhastusel kipuvad pealekauba viga saama just kaunistusena mõeldud osad (näiteks värvilised tellised, väljaulatuvad elemendid), kusjuures tekkivad defektid ei pruugi kohe avalduda, vaid võivad mitmeid aastaid varjatuks jääda.

Teine laiduväärt mõte, mis seina puhastamise juures pähe tulla võib, on kivifassaadi ülevärvimine. Üldjuhul ? kui tegutseja väga hästi ei tea, mida ta teeb ? on see ekslik samm, kuna tihe värvikiht seinal hingata ei lase; talvel aga hakkab värvi alla pidama jääv veeaur kiviseina märgatavalt murendama.

Lühidalt, järelemõtlematult värviga kaetud kivimaja omanik peaks kiiresti uurima võimalusi umbse pinnakatte eemaldamiseks. Taas kord liivapritsi vältides võib jõuda küllalt pehmete kombineeritud lahendusteni, moodsat keemiat ja surve- või aurupesu kasutades säilib kiviseina hea väljanägemine kivipindu lõhkumata. Üldiselt nõuab õige lahenduse leidmine head materjalide tundmist ning ka kogemusi.

Meie oludes kipub kiviseinu rikkuma ka vihmavesi, mis sageli välisseinal jäätuma kipub. Kõik sademeveega kokku puutuvad kivipinnad tuleks seetõttu töödelda spetsiaalsete lahustega, mis tekitavad tellise vms materjali pinnale vetthülgava kihi, mis siiski seina sisemuses oleval niiskusel aurustuda laseb. Samuti tuleks see operatsioon sooritada värvi alt vabastatud tellisfassaadidel, kuna niisuguse telliskivi välimine kiht on tõenäoliselt juba kapillaarse vee jäätumisest kahjustatud.

Nagu öeldud, suurim valulaps meie kiviehitiste seisukohalt on aga lohakalt toodetud kärgtellis ja mõnedki sellest materjalist laotud üsna uued hooned seisavadki ilmselt püsti veel ainult tänu nende juures teostatud pinna immutamisele ning lagunenud seinaosade taastamisele.

Ammune ehitusteadlaste tarkus on, et näiteks betooni või ka üksiku kivibloki tugevuse ja vastupidavuse seisukohalt on tähtsaim osa selle pind. Ka ses mõttes on kasuks kiviehitiste välisseinte immutamine lahustega, mis muudavad müürid hügroskoopseks, täidavad mikropragusid (millest betooni lagunemine algabki) ning muudavad paremaks mördi ning krohvi omadusi. Muidugi ei tule need võimalused tasuta kätte, kuid ometi on kahju ennetamine alati suurusjärgu võrra odavam kui tagajärgede likvideerimine.

Siinse teksti lõpetuseks tahaks punase vildikaga alla kriipsutada: laialt levinud arvamus, et kivi on ?kõva? ja seepärast hooldusvaba materjal, ei pea päriselt paika.

Üldiselt tuleb iga hoone kiviosadega tegelemine renoveerimistööde järjekorras nihutada just nimelt ettepoole, alles seejärel osutub võimalikuks läbimõeldult teisi töid teostada.

Seejuures, kui näiteks puitseinte kordaseadmine ning lagunevate detailide asendamine võib üsna hästi õnnestuda paraja koguse talupojatarkuse abil, siis kivimüüride, eriti aga betoonrajatiste puhul on isegi võimalike kahjustuste hindamine ilma eriaparatuuri ja -hariduseta rohkem kui küsitav.

Kui majaomanik tahab kindel olla Marja poe laadi üllatuste vältimise suhtes, tuleb hoonete kivi- ja betoonosade seisukorda hinnata ning jälgida, et võimalikud puudused leitaks enne, kui need müüride laialilagunemise näol silmnähtavaks muutuvad.