Venemaa poliitiline ja strateegiline kohanemine Läänega jätkub nobedasti. Iga päevaga muutuvad kindlamaks suhted NATOga. Uus suund on pöördumatu, kuid hoolimata hinnast, mida president Putin kodumaal maksab Lääne strateegiate pooldamise eest, mis Venemaal pole kaugeltki nii populaarsed kui Läänes, on majanduslik kasu vähene.
Euroopal ei paista Venemaale oma turgudele parema ligipääsu andmisega kiiret olevat. Euroopa Komisjoni president Romano Prodi kinnitas Euroopa Liidu ja Venemaa tippnõupidamisel mais Venemaa kui turumajandusliku riigi staatust.
See käik oleks pidanud parandama Venemaa pääsu Euroopa turgudele, kuid praegu tundub ebatõenäoline, et ELi liikmesriigid seda nimetust 18. septembriks tunnustavad.
Ukse avamise asemel paistab EL otsivat peidetud viise oma turgude sulgemiseks Venemaa kaupadele. Maikuust alates on EL kaubanduspoliitika komisjon valmistanud ette uusi rangeid eeskirju Venemaa ekspordi kohta ELi.
Uued eeskirjad võivad Venemaale turumajanduse staatuse andmise muuta üksnes formaalsuseks, mis ei suurenda Venemaa ligipääsu ELi turule karvavõrdki.
Taktikate hulgas, mida EL kasutab Venemaa kaubavahetuse pidurdamiseks, on arvukalt Vene firmadele suunatud dumpinguvastaseid uuringuid. Need uuringud, millel on sihtfirmade ekspordile blokeeriv mõju, lähevad ekspordikadude näol Vene firmadele maksma 1,3 miljardit dollarit aastas. See on majandusele tohutu kaotus.
ELi kaubanduse reguleerijad väidavad, et neil on õigus ja kohustus algatada dumpinguvastaseid uuringuid, kui nad kahtlustavad, et riik reguleerib näiteks energiaettevõtete hindu moel, mis subsideerib kodumaiseid ettevõtteid.
Kui nad leiavad, et Venemaa on oma tööstuse odava energia kaudu subsideerimises ?süüdi?, võivad nad Venemaa kaupu pidada dumpinghindadega kaupadeks ja rakendada kaubanduspiiranguid. See on jultunult silmakirjalik seisukoht, võttes arvesse energiaeeskirju ELis, näiteks Prantsusmaal.
Tõestamaks, et tööstuse varjatud subsideerimiseks ei kasutata reguleeritud energiahindu, peab Venemaa oma põhjendused tooma rahvusvahelisi aruandlusstandardeid kasutades. Vähemalt niimoodi nõuab EL.
Kuid Venemaa aruandlusstandardid ei ole veel rahvusvahelise tasemeni jõudnud. Selliste standardite rakendamine Venemaal ei ole enamike firmade võimuses, mis peaks olema ilmselge, arvestades nüüdisaegse äripraktika uudsust riigi jaoks. Need ELi nõuded pole, tõsi küll, välja töötatud üksnes Venemaa frustreerimiseks. Neid rakendatakse kõigi ELiga kauplevate turumajanduste puhul, kuid EL kasutab oma reegleid ja uurimismenetlusi moel, mis on spetsiaalselt suunatud Vene firmade vastu.
Lääne aruandluspraktika ohjeldamatut korruptsiooni arvestades peaks EL olema mõistvam. Enroni ja Worldcomi skandaalid toimusid ju lõppude lõpuks riikides, millel on pikk turumajanduslik ajalugu.
Hetkel kuum
Võlad ulatuvad miljoniteni
Kuigi see võõrutab firmasid tegelikkusest, müüb Venemaa energiat odavalt inimestele ja tööstusharudele, mis on sotsialismi ajal subsideeritud energiast sõltuvaks muutunud. Ka pole Venemaal õnnestunud rakendada kogu majanduses rahvusvahelisi aruandlusstandardeid.
Kuid Venemaa on korduvalt arutanud nende probleemide põhjusi ELi ametnikega ning osutanud sellele, et reformid käivad. Muutused ei saa toimuda üleöö, kuid isegi kui kõik reformid on jõustunud, jäävad energiahinnad Venemaal madalamaks kui Euroopas. See on Venemaa loomulik eelis energiatootjana. Paistab, et EL soovib Venemaad selle loodusvarade pärast karistada. Meil on rikkalikud gaasi- ja kivisöevarud. Meil on suured loodusrikkused Siberis. Meil on hüdroelektrijaamad. Me toodame odavat elektrienergiat. Sundida Venemaad energiahindu ELi tasemele tõstma on sama naeruväärne kui sundida Hiinat riisi oma inimestele maailmaturu hindadega müüma.
ELi Vene-vastane kaubanduspoliitika pole dumpinguvastane poliitika, vaid otsene protektsionism. Euroopa firmad ei ole nõrgad. Mida nad nii väga kardavad? Venemaa pole piisavalt tugev, et kõigutada Euroopa turu ükskõik millist osa.
Euroopa riikide poliitilised liidrid, kes nii tihti kinnitavad, et on rõõmsad suureneva läheduse üle Venemaaga, peaksid peatama nende ELi asjameeste pingutused, kes tahavad saboteerida ELi ja Venemaa kaubandussuhteid. Vahepeal peab Venemaa mobiliseerima oma diplomaadid, et nad avalikult ja eraviisiliselt põhjendaksid Venemaa seisukohti kõikides ELi pealinnades.
Eurooplased, kes soovivad Venemaaga suhteid arendada ning Euroopa ja Venemaa ettevõtjad, kellel on huvi suurema kaubavahetuse vastu, tuleb samuti lobitöösse kaasata. Kõike seda tuleb teha ruttu, enne 18. septembrit. Vastasel korral hakkavad venelased nägema ?turumajandusliku? staatuse tunnustamist üksnes kui veel ühte Lääne murtud lubadust.