Kuuga elektrikuks ? kas see ongi kutseharidus?

14. augusti Äripäevas esineb juhtimiskonsultant Pia Kurro seisukohaga, nagu oleks igasuguse oskustöölise koolitamine võimalik vaid kuu ajaga! /vt. Eesti kutseharidussüsteem on stagneerunud - toim.)

See mõtteviis meenutab mõnede suuremate õmblusfirmade juhtide oma, kes sooviksid kutsekoolist saada vaid kohusetundlikku, väga töökat, täpset ja kiiret, isiklike ambitsioonideta töötajat, kelle ainsaks erialaseks oskuseks võib olla õmblusmasinaga töötamise oskus. Tähtis ei ole seegi, et noor inimene teeks vahet kleidil ja ülikonnal ning varruka, nööpaugu või revääri õmblemise saladusi pole tal ka vaja teada. Mõne õmblusoperatsiooni, millele tööandja kavatseb ta eluks ajaks istutada, võib talle selgeks õpetada ja töötamisel vilumuse tagada tõesti mõne kuuga. Seejärel saab ?spetsialisti? ainsaks ülesandeks täita liinil ideaalselt roboti kohta ja anda võimalikult palju kasumit omanikule.

Kas aga riigi roll haridussüsteemis on vaid erasektorile tööjõu ettevalmistamine? Sugugi mitte, põhiseaduse järgi on riigi üks kohustus oma kodanikele hariduse saamise võimaldamine. Sellest lähtuvalt on haridusministeerium koos allasutustega paika pannud ka prioriteedid kutsehariduses koolitustellimuse kavandamisel.

Viimased kuus aastat on haridusministeerium, Sihtasutus Eesti Kutsehariduse Reform ning ministeeriumi koolivõrgubüroo koostöös sotsiaalsete partneritega tegelnud spetsialistide tegeliku vajaduse hindamise ja koolitustellimuse prognoosimisega. Prognoosid, samuti kutseõppeasutuste koolituskohtade taotlused on kooskõlastatud nii tööandjate keskliidus kui erialaliitudes. Seega on nii prognoosidel kui tegelikul riiklikul koolitustellimusel tööandjate toetus. Kriitikud võivad prognoose küll vaidlustada, kuid väide, et ettevõtjad ja koolitajad ei saa kuidagi omavahel kokku, on liialdatud.

Kui praegune prognoos riigi vajadusi ei rahulda, on kõigil reformijail võimalus haridusametnikke kritiseerimise kõrval ka hea nõuga aidata. Loodan, et sellise abi korras laekub elulähedasemaid ideid kui see, et ühegi spetsialisti koolitamiseks ei kulu üle 31 kalendripäeva. Hetkel aga pole muud prognoosi kui haridusministeeriumi ja koolivõrgubüroo koostatu.

Esmane lähtekoht koolituskohtade planeerimisel on sotsiaalne vajadus e koolitamist vajavate õpilaste arv. Kuna kõigile noortele peab olema tagatud keskhariduse kättesaadavus, on riigi prioriteet põhihariduse saanutele edasiõppimiseks õppekohtade loomine. Sotsiaalse vajaduse prognoosimisel arvestatakse demograafilisi näitajaid, mis puudutavad vastavat noorte vanusegrupi suurust, lõpetajate arvu, noorte piirkondlikku paiknemist ning õpilaste soove õpingute jätkamiseks.

Teine kriteerium on majanduslik vajadus. Selle arvestamisel lähtutakse majanduse arengusuundadest, riiklikus arengukavas püstitatud eesmärkidest ja prioriteetidest, sektoruuringutest, tegevuskavadest ja programmidest, kasutades tööhõive statistilisi näitajaid (prognoos ja tegevuskava koolituskohtade planeerimisel ? vt www.hm.ee).

Kavandatud töökohtade ja tegeliku koolitustellimuse võrdlus ei näita prognooside paikapidamatust. Selle aasta koolitustellimus ja töökohtade vajaduse prognoos langevad nii põhi- kui keskhariduse osas peaaegu kokku. Väikesed kõikumised ilmnevad üksikute valdkondade puhul.

Sellest aastast ei esita riik tellimust kindlatele erialadele (õppekavadele), vaid valdkondadele ja koolid saavad ise vastavalt majandussituatsioonile ja nõudlusele reguleerida erialasid valdkonna sees. Seejuures on juba aastaid lähtutud põhimõttest, et kitsam spetsialiseerumine valdkonna sees peab toimuma tööandjate otsesel suunamisel.