Häält ei saa rahas mõõta

Kui palju maksab valija hääl? Kas 500 krooni aastas on piisav, nagu paistab arvavat Keskerakond? Või 1000 krooni lapse eest (laps ju ise valida veel ei saa, seetõttu, nagu ikka kaudse toetuse puhul, peab vist summagi suurem olema), nagu arvab teadvat Isamaaliit? Või piisab tasuta koolitoidust elik umbes 10 kroonist päevas lapse kohta, või tasuta sõidupiletitest tudengitele, või? Ja kõik lootuses, et ehk peavad valijad siis lahket andjat meeles ka valimistepäeval, kui kastikestesse riste veetakse.

Nõretava tänulikkuse ootuses potentsiaalsetele valijatele jagatud raha ja valimistulemuse vaheline seos on tegelikult üsna nõrk. Raha laiali pilduvad erakondade valimislubadused ning nende teostamised on lihtsalt miljonite kroonide raiskamine. Kuid erakonnad, ja siin ei jookse veelahet parem-, vasak- või keskpoolsete vahel, püüavad endiselt lihtlabaselt valija häält osta.

Raha on kujunenud hääle ekvivalendiks, seda eriti just praeguse valimisteperioodi aegu. Kõik muud probleemid ning küsimused on taandunud üheks ja olulisimaks ? millist kurssi saan ma valijale pakkuda, milline oleks minule antud hääle hind? Kas 500 krooni või 1000 krooni aastas? Aga kui anda kohe 500 krooni ja panna juurde jõulutoetus ning toetus näiteks liiga hilja saabuva sügise eest, kas sellest piisab?

Ei piisa. Ei piisaks ka siis, kui summad kahekordistuks. Lihtlabane raha jagamine (õnneks!) ei too ühelegi erakonnale hääli juurde. Näide lähiminevikust on muidugi amorfne ühendus KMÜ, kes jagas 1999. eelarvest raha vasakule ja paremale, kuid valmistulemuste selgudes osati vaid käsi nõutult laiutada ning nutta lahistades teistesse erakondadesse sulanduda.

Otse kätte lubatava rahanatukese mõju inimese käitumisele valimistepäeval on äärmiselt väike. Muidugi kui jakobsone või koidulaid koos maapiima või ka kangema kraamiga ei jagata just valimiskomisjoni ukse taga. Tõlgendades psühholoogiaklassiku Frederick Herzbergi motivatsiooniteooriat: kui raha ei ole (inimese enda hinnangul piisavalt), siis on valija rahulolematu ja tõstab häält ning nuriseb. Kui raha on, siis on inimene rahul. Kuid rahulolu ei tähenda, et inimene läheb valima. Rahulolu ise ei ole valimiskasti magnet, inimene lihtsalt lõpetab mõneks ajaks kurtmise. Et siis mõne aja pärast taas alata, kui avastab, et lubatav 500 krooni on ainult umbes 2 tema aastasissetulekust

USAs tehtud uuringu järgi usub üle kahe kolmandiku sealsetest valijatest väidet, et antud valimislubadusi pole poliitikutel kavaski täita. Küllap on neid kahtlejaid Eestiski hea hulk, Riigikogu ja poliitikute usaldusreiting on jäänud alla 50. Seega pole vali-mind-meeste rahajutt valija silmis tagatipuks ka usutav.

Valima toovad inimesi hoopis muud asjaolud kui higisesse pihku pressitav jakobson. Emotsioonid ? turvalisustunde kasv, vihkamine, kadedus, soov olla võitja poolel, ka lihtsalt erakonna tippjuhi meeldimine (kuldsete lokkide fenomen) ja muidugi, lahenduse nägemine oma probleemidele. Need on vaid mõned neist teguritest, miks valija kulutab kena pühapäeva sedeleid täites.

Ning isegi kui lubatud toetused pärast valimisi läbi läheksid, oleks tegu raiskamisega. Eesti 2001. aasta inimarengu aruande järgi olulisim sotsiaalne probleem on kuritegevuse kasv ? 500 või ka 1000 krooni rahakoti vahele toppimine ei tee kodutänavat turvalisemaks.

Toetuste jagamise mõju ilmestavad Saar Polli uuringu tulemused sellest suvest ? ligi kolmveerand inimestest on stressis kasvava ebaõigluse pärast, kusjuures trend on aastatega kasvav. Ja seda hoolimata sellest, et riigipoolsete toetuste saajate ring laieneb aastast aastasse ja Eesti on muutumas sotsiaalabi riigiks. Lisaks, igasugu toetused on mõeldud ikkagi abivajajatele, nende maksmine kõigile on suisa kuritegelik, päris abivajajatele jääb nii ju võimalusi elukvaliteedi parandamiseks üha vähem. Ikka selle 500kroonise pensionäride aastatoetuse kontekstis ? Eestis tuleb üle 60 seenioridest endaga majanduslikult rahuldavalt toime, 36 tuleb toime mõningate probleemidega, vaid 2 ei tule endaga toime. Ja puudust tuntakse toetavatest teenustest, mitte ühest jakobsonist.

Seega, värviliste rahasedelite lubadused ei too valijaid kasti äärde. Kui aga jagamine teoks saab, on tegu lihtlabase raiskamisega. Ning potentsiaalsete valijate suu täistoppimine kingitustega on kõige muu kõrval valijat solvav probleemide eiramine.