Tõeliselt koomiline ooper

Põlise draamavaatajana olen ooperisse minnes ikka natuke ettevaatlik, vähemalt Eestimaal, püüdes juba ette olla arusaaja ning mitte sattuda masendusse, kui silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav suurt ei kattu.

Et kuigi libreto järgi peaks laval käima rõõmus pidu, on seal tegelikult hulk tõsiste nägudega raskelt ringitammuvaid tegelasi, või ehkki laulja oma kaunis aarias korduvalt väidab, et keeb vihast või sureb kirest, ei liigu tal näos tegelikult ükski närv.

Enne kui muu maailma kogemus appi tuli, uskusin, et selline ongi ooper.

Vanemuise 133. hooaega avav koomiline (seebi)ooper ?Salakütt? pakkus aga ka mulle kui paadunud irisejale ootamatult lustliku elamuse, tänu vaimukatele ja säravatele osatäitmistele ning tõepoolest veenvale (situatsiooni)koomikale. Noor, praegu Saksamaal ooperilavastamist õppiv Liis Kolle koos oma meeskonnaga on suutnud panna meie suurepärased ja väärikad ooperilauljad hoopis uutmoodi lavaelu elama, liikuma ja karaktereid looma. On ilmselge, et kolme tunni jooksul laval toimuv pakub ka tegijaile endile siirast avastamisrõõmu ja mängulusti.

Oleme viimastel aastatel harjunud, et mitmed head draamanäitlejad on end näidanud arvestatavate tegijatena ka muusikalaval. Oleks õiglane, kui meie komöödialavastajad hakkaksid nüüd tegema pakkumisi ka ooperitähtedele: solistid Pille Lill, Mati Kõrts ja Jaan Willem Sibul näitasid end ?Salakütis? suurepäraste karakteriloojate ning komödiantidena kõige paremas mõttes.

Omaette (ehk küll pisut masohhistlikku) naudingut pakub aga kunstnik Mathias Werneri naivistlik ja värvikas kujundus ehk siis noore sakslase nägemus eestlastest ja eestlaslikkusest...

Autor: Reet Weidebaum