Euronõuded löövad valusasti väikeettevõtjaid

Äripäeva arvates moonutab nn euronõuete jõustamine uuest aastast konkurentsi meie toiduainetetööstuses. Investeeringud euronõuete täitmiseks on üldjuhul jõukohasemad suurtele tööstustele kui väikeettevõtjatele, kes tingimata ei tarvitse anda kehvema kvaliteediga toodangut, kuid keda ähvardab kadumine.

Et euronõuded puudutavad valusamalt just väiksemaid, näitab kas või Väino Sassi (ETK Rapla TÜ juht) otsus sulgeda kauplused, mille kuukäive on alla 150 000 krooni. Euroinvesteeringud nendesse kauplustesse ei tasuvat lihtsalt ennast ära. Teisalt võib vastu väita, et end sulgema on sunnitud nõrgemad, kes ei suuda nõutud investeeringuid ettenähtud ajaks teha. Sellisel moel toimuks toiduainetetööstuses, kaubanduses, toitlustuses justkui karm looduslik valik.

Siin jääb Äripäev oma varasema seisukoha juurde, et tormata ummisjalu euronõudeid täitma ajal, kui läbirääkimiste peatükid on veel lahti ja tegelik liitumine pole otsustatud, tähendab olla usklikum kui paavst ise. Just Eesti ametnikkond on võtnud endale peadirigendi rolli, kes näitab ette, kuhu, mis otstarbel ja mis ajaks peab ettevõtja oma raha kulutama.

Kõige halvem on see, kui 1. jaanuaril 2003 tekib juriidiline vaakum: veterinaaramet laseb edasi tegutseda ka neil ettevõtetel, mis pole nõudeid täitnud. On avaldatud arvamust, et kõiki neid ettevõtteid ei juleta siiski päevapealt sulgeda, antakse kuni aasta lisaaega investeeringute lõpetamiseks jne. Sisuliselt on see halb stsenaarium, kuna siis käivituks valik, mis lähtub konkreetse ametniku suvast.

Koduturule tootmisel tekiksid konkurentsivahed: juba investeerinud firma on näiteks laenu võtnud ja peab maksma intresse, teine toodab aga endist viisi edasi.

Samas ei pruugi kummagi toodangu sisulises kvaliteedis ja ka turunõudluses vahet olla, millega juba investeerinud firma jääb koduturul konkurentsihalvemusse. Tõsi, tähtajaks investeerinud firma võib pääseda Euroopa Liidu eksporditurgudele ja võita seeläbi konkurentsieelise. Ta võib kleepida oma toodangule sildi Made in EU, mida peetakse kvaliteedi tunnuseks.

Ent kellelegi pole vist saladus, et euroliidus käib peamiselt kvoodikaubandus, mis on paika pandud suuremate liikmesriikide poolt, ja vähemalt toiduainetetööstuses on vabakaubandus illusioon. Kui Eestile eraldatavad kvoodid ei suurene, siis ei pruugi pealesunnitud investeeringutest ka ekspordi suunal tolku olla.

Pealegi ei tööta enamik ?investeerimiskohustuslasi? üldsegi ekspordiks, vaid väiketööstuste, kaupluste, baaride, pubide näitel ikkagi siseturule. Nende puhul võiks ju jätta ostjatele-klientidele otsustada, kelle toodangut või teeninduskultuuri nad eelistavad. Viimase nimel pingutavad ettevõtjad ju niikuinii, ka ilma ametnike assisteerimiseta.