• OMX Baltic0,05%308,63
  • OMX Riga−0,03%870,55
  • OMX Tallinn−0,02%2 049,44
  • OMX Vilnius−0,19%1 208,15
  • S&P 500−0,17%5 930,51
  • DOW 30−0,8%42 335,29
  • Nasdaq 0,36%19 212,08
  • FTSE 1000,06%8 786,46
  • Nikkei 225−0,61%37 298,98
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,19
  • EUR/RUB0,00%90,45
  • OMX Baltic0,05%308,63
  • OMX Riga−0,03%870,55
  • OMX Tallinn−0,02%2 049,44
  • OMX Vilnius−0,19%1 208,15
  • S&P 500−0,17%5 930,51
  • DOW 30−0,8%42 335,29
  • Nasdaq 0,36%19 212,08
  • FTSE 1000,06%8 786,46
  • Nikkei 225−0,61%37 298,98
  • CMC Crypto 2000,00%0,00
  • USD/EUR0,00%0,88
  • GBP/EUR0,00%1,19
  • EUR/RUB0,00%90,45
  • 09.10.02, 01:00
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine

Poliitikud vassivad jultunult valimisrahaga

Valimisrahaga vassivat poliitikut ei karista Eestis praegu keegi. Hoolimata ajakirjanduses teema pidevast ülevalhoidmises ei kuule me ühegi poliitiku vastutusele võtmisest. Ja poliitikule mõjub karistamatuse tunne samamoodi kui koduloomale või väikelapsele ? ta läheb ülekäte.
Nii kannab eksriigikontrolöri Juhan Partsi juhitava Res Publica käitumine oma kunagise vaimse isa Reformierakonna märke. Ilmselt on pettused valimisrahaga üks etapp erakonnaks kasvamise teel.
Kui pärast 1999. aasta Riigikogu valimisi selgus, et Reformierakonna suursponsor oli OÜ R-Hooldus, annetades erakonnale tervelt 2,1 miljonit krooni, siis aastal 2002 kohalike valimiste eel kannavad suurärimehed Res Publica juurde loodud OÜ RP Majandustegevusse sadu tuhandeid kroone.
Loodetavasti ei jää selline käitumine tulemuspalka saavatel maksuametnikel kahe silma vahele.
Mis mind eriti on üllatanud, on poliitikute endi suhtumine rahastamisasjades vassimisse. Mäletan, et R-Hoolduse juhtumi puhul viskasid reformierakondlased eeldatava piinlikkustunde asemel toimunu üle nalja, neis oli näha selge veendumus oma karistamatusest, nagu see on poliitikutes säilinud tänaseni.
Häbematu vassimine oli siis ja ilmselt on ka praegu nende jaoks pigem nagu mingi lahe ?pull?, nad käituvad nagu maksupetturitest firmaomanikud, kes tunnevad veel uhkustki, kui on saanud riiki petta. Tundub, et samamoodi suhtuvad poliitikud valija lollitamisesse.
Karistamatusele ja ükskõiksusele viitab seegi, et poliitikud ja erakondade raamatupidajad pole tavaliselt eriti viitsinud süveneda rahastamisaruannete koostamise ja sponsorrahade vastuvõtmise reeglistikku. Äripäeva kogemus näitab, et erakonnaseaduses erakondade rahastamist käsitlevaid paragrahve tutvustavad pahatihti ajakirjanikud poliitikuile. Seda aga siis, kui juba on tekkinud probleem ja sellest lugu kirjutatakse.
Värskeimaks näiteks on juba eelmiste valimiste järel võrdlemisi huvitavate valimisaruannetega silma paistnud Rahvaliit, kes nüüd enne valimisi on saanud annetuse otsetoetusi saanud firmalt, samas kui erakonnaseadus keelab annetused riigi toetust saanud firmalt.
Nii annetuse tegija, Kaiu LT omanik rahvaliitlane Tiit Tammsaar kui ka Rahvaliidu raamatupidaja reageerivad sellele viitele erakonnaseadusesse üllatusega. Rahvaliidu esimees Villu Reiljan aga nendib sügavmõtteliselt, et erakonnaseadus on ebaõiglane, püüdes hiljem erakonda õigustada tõelise seaduseväänamisega, mille riigikontrolöri kohusetäitja Jüri Kõrge kindlasõnaliselt ümber lükkab.
Ma ei ole siiani päris täpselt aru saanud, mis toimub nende poliitikute ja erakondade raamatupidajate peades, kes võtavad vastu anonüümseid rahasummasid ja jagavad need erakonna tuumikpoliitikute annetustena aruandesse. Või kirjutavad käibe ja kasumita riiulifirmade nimede taha kopsakaid sponsorsummasid.
Kas nad arvavad, et keegi kunagi nende annetajate tegelikkusele vastavuse vastu huvi ei tunne või neid lihtsalt ei huvita?
Samas, miks neid peakski huvitama? Ühtegi erakonna juhti, peasekretäri või raamatupidajat pole ju sellise tegevuse eest veel vastutusele võetud, kuigi otseseid viiteid, et midagi on mäda erakondade rahastamisaruannetes, on ajakirjanduses ilmunud rohkem kui küll.
Pole ka näha, et Eesti riigis oleks olemas institutsioon, kes tõepoolest söandaks hakata tuhnima erakondade rahastamisaruannetes.
Paraku pole meil vettpidavat seadustki valimisrahaga vassivate poliitikute vastutusele võtmiseks ja karistamiseks. Ja kes õigupoolest peaks kontrollima nii raha päritolu kui annetajate tausta. Riigikontroll, maksuamet, valimiskomisjon? Ühest ja selget vastust selles osas pole Äripäeval veel õnnestunud saada.
Oma osa siin on kindlasti ka ühiskondlikul käegalöömisel, et ah, mis me ikka neid torgime, haisevad juba niigi. Kui me aga ei tea, kes tegelikult toetavad erakondi, ei tea me ka, kes tegelikult riigis võimul on. Kelle poolt me ülejärgmisel pühapäeval tegelikult hääletame?

Seotud lood

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Podcastid

Tagasi Äripäeva esilehele