Aarne Saar on kõva käega tippjuht

Kõige keerulisem oligi sotsialismi aja ettevõttest kaasaegse firma ümberkujundamine. Toon ühe näite ASi Eesti Gaas algaastatest, kui ma ühel kogunemisel 1998. aastal teatasin, et me oleme kaupmehed, siis oli saalis direktorite poolel absoluutne vaikus ja lõpuks üks kõige auväärsem neist ütles, et nii halvasti pole neile keegi öelnud. Kõik pidasid ju endid ikka teenindajateks. Üleminekuaja raskuseks oli inimeste arusaamise muutumine, et nad ei saa palka mitte kassast, vaid kliendilt.

Järjekindlust õigesti püstitatud eesmärkide saavutamisel. Alati tuleb teada, mida tahetakse.

Äris on kõige tähtsam teha midagi teistmoodi või vähemalt olla esimeste hulgas, kes midagi teistmoodi teevad. Tehes kõike seda, mis raamatus kirjas, on väga vähe lootust edule. Aga õnne peab igal juhul olema. Kui järjekindlalt ühte asja ajada, siis on võimalik kõike saavutada. Kui inimene ise hakkab milleski kahtlema, siis ta ei saavuta midagi. Algul võib asi tunduda päris võimatu, kuid siis selgub, et ikka on võimalik.

See, et saime Eesti Gaasile head omanikud, mis aitas meil muutuda ühtseks ettevõtteks, ning see, et loobusime kõrvaltegevustest ja keskendusime vaid põhitegevusele. Kõrvaltegevused annavad tunde, et on tohutu palju tegemist, kuid see viib tähelepanu põhitegevuselt kõrvale. Üks julge otsus oli ka majavalitsuste kõigi korterite ülevõtmine, neid oli 150 000. Läksime üle otselepingutele. Eks halbu kliente ole vaid 2, mitte rohkem.

Riik on kõige parem omanik, kuna temaga ei õnnestu kunagi kohtuda. Iga ametnik, kes tuleb, ütleb, et tema on omaniku esindaja. Järgmisel päeval tuleb teine ametnik ja räägib hoopis teist juttu. Sellise omanikuga on ühelt poolt lihtne, aga teisalt keeruline.

Väga keeruliste struktuuridega pole võimalik hoida kulusid kontrolli all. Alustasime 2000 inimesega, praegu on meid 390. Samas klientide arv on suurenenud.

Olen tahtnud, et me oleksime Eestis teistest infrastruktuuridest vähemalt poole sammu võrra ees. Tegelikult on riigis olemas üks keskmine tase, millest väga kaugele ette ei suuda keegi minna, ikka vajutakse tagasi. Kui nii võtta, mis see ettevõtte eesmärk ikkagi on, lõpuks ta peab omanikele ikka kasumit teenima ja viimasel ajal konkurentsi tingimustes võitlema eksisteerimise eest.

Seda peavad küll teised ütlema. Ma ei arva, et ettevõttes demokraatia, kuigi sellest teoreetiliselt palju räägitakse, väga suur saab olla, sest lõpuks peab olema keegi, kes ära otsustab ja kes ka vastutab. Palju räägitakse meeskonnatööst, ja see on teoreetiliselt kõik õige, ainult et häid tulemusi saada, tuleb leida väga tugevad töötajad. Tugevad töötajad on alati isiksused, et nad omavahel klapiksid, see ongi juhi ülesanne ? kõigi erinevatele iseloomudele vaatamata neid koos hoida.

Mind paneb imestama, kuidas me oma riigis viimase paari aastaga oleme osanud bürokraatia võimatuks ajada. Minu vanuses on selline tunne, et oleme läinud bürokraatiaga teisele ringile. Seitsmekümnendatel hakati juurutama tolle aja kohta uut majandamist, aga nüüd tuleb Euroopast absoluutselt täpselt kõik tagasi. Kuigi nüüd tehakse seda vabatahtlikult. Ettevõtlusel saab olema raske.

Äris ei saa kuidagi maha vaikida õnne osa. Olla õigel ajal õiges kohas. Näiteks meie üks kõige paremaid tehinguid aktsiatega oli, et ostsime ühe miljoni krooni eest ja müüsime 24 miljoni eest 1997. aasta septembrikuus ja me ei saa kuidagi öelda, et me olime nii targad, meil oli septembris lihtsalt raha vaja ja oktoobris kukkus börs kokku. Samuti juhtus 1993. aastal ühe laenuga Jaapanist, kuna meile taheti nii kõrget laenuprotsenti panna, siis tegime lepingu, et maksame jeenides ka tagasi. Lõpuks läks nii, et maksime hoopis vähem tagasi kui laenasime, sest jeeni kurss kukkus.

Eesti Gaasi ühtseks ettevõtteks kujundamine. See oli kõige suurem töö vähemalt minu poolt vaadates.

Põhimõte peaks ikka olema selline, et püüa muuta kõike seda, mis sinust sõltub, ära puutu seda, mis sinust ei sõltu. Kõige tähtsam on neid kahte asja mitte segamini ajada. Mul on õnnestunud neid kahte asja mitte eriti segada. Öeldakse, et kui kümnest otsusest on seitse õiged, on väga hea tulemus.

Kindlasti palju. Äris maksab ju usaldus.

Juhtimine vanas tähenduses on nagu mõisavalitsemine. Juhil peab olema ettenägemisvõime, vaevalt et seda õppida saab, seda kas on või ei ole. Mulle meeldib Olari Taali ütlus, et oleks mina nii tark kui minu naine tagantjärele. Juht peab olema põikpäine ning seda mitte täna ja homme, vaid terve elu. Põikpäisus, ettenägelikkus, kannatlikkus, ja kõige lõpus, kui sul veel veab ka, siis võibki sinust juht saada.

Siiani olen olnud ikka tööle pühendunud, kuid arvan, et 1,5 aasta pärast tuleb aeg, kus kõik on vastupidi. Olen elanud selleks, et töötada, kuid 60selt sooviksin, et oleks vastupidi. Üks klassik on öelnud, et ma olen juba selles eas, et ei viitsi enam noort mängida.