Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Isa kui ime
Isadepäeva eel on Nukuteatri ovaalsaalis mängitaval ?Suurel imel? ehk natuke teine kõla kui muidu. Sest üksjagu palju on neid peresid, kus isa ei ole mitte armas turvaline meesinimene, vaid kunagi ammu kogetud ja siis laia ilma kadunud Suur Ime. Ja on neid isasid, kes näidendi isa kombel Olulist otsides maailmas ringi tuuseldavad ja kuidagi koju ei jõua.
Lava(muinas)jutus asub asjalik tüdruklaps ise kadunud isa otsima, elab läbi kummalisi seiklusi, kohtab mõistatuslikke (mõnikord lausa natuke õudseid) olevusi ja lõpuks... Stopp. Lõppu ma ära ei räägi, see ei ole aus ja ilus. Tuleb ikka ise teatrisse minna ja vaadata. Seda enam, et Suur Ime, mida teatri tüdruk otsib, annab end õige mitut moodi lahti seletada ja läbi katsuda, just vastavalt saalis istuja elu- ja teatrikogemusele.
Etendus ise on nutikas ja naljakas, nii nuku- kui näitlejanäidend, leidliku kujunduse ja nauditavate osatäitmistega. Koos Nukuteatri raskekahurväega (Hendrik Toompere) on mängu võetud ka noored näitlejad Laura Nõlvak ja Karin Lätsim, kes pärast teatrikooli lõpetamist oma esimest teatrihooaega alustavad. Loodame, et nukundus neile maitsma hakkab ja väikesed vaatajad neile ka ohtrasti kirjutama ja joonistama hakkavad.