Kanalast kasvas kodu

Välisseinad olid veel läinud aastani katmata paekivist, kuid aeg ja erinevad omanikud olid lisanud sinna veidi tellist ja tuhaplokki, mis lõpptulemuse natuke näotuks tegid.

?Kui kivi oleks ilus olnud, poleks olnud vaja seda kindakrohviga katta,? ütleb peremees, kellele oleks ilmselgelt puhas kivi rohkem meeldinud.

Nelja aasta tagune esmamulje oli aga üsna vastuoluline. ?Esialgu oli siin ikka päris kole, kuid koht oli ilus,? meenutab ta. ?Sügisel, kui lehed maha langevad, avaneb ka kena vaade merele.?

Tõeliseks pilguköitjaks on selle maja puhul 90 cm läbimõõduga müürid. Iseenesest poleks nad enam mingit soojustuskihti vajanud, sest seinad on seest õhuvahega laotud, kuid seestpoolt oli siiski oluliselt lihtsam viimistluseks kipsplaati kasutada kui vanu päevinäinud seinu puhtaks rookida. Et plaat ebameeldivat kobinat ei tekitaks, lisati selle alla pisut soojustusvilla. Nii on seina lõplik paksus ligi meeter.

Ehitamist alustati lammutustöödega, nagu vanade hoonete puhul üsna tavaline on. Maha lõhuti katus, vahelagi ja põrandad. Põrand oli esialgu tehtud ju loomalauda jaoks koos kaldpindade ja muu vajalikuga. Renni osa oli hiljem betooniga tasaseks valatud ja tulemus oli nagu lainetav meri.

?Õnneks oli kõike seda hea lõhkuda,? räägib peremees. ?Rookisime siis müüride vahe liivakivini välja puhtaks ning valasime kergkruusa peale.?

Vahelagi oli ehitatud võimsatele palkidele, millele oli kantud meetrine saepurukiht, mis pidi kanu soojas hoidma. Vundament on korralik ja läheb kuni liivakivini. Naabruses asuva Tiskre vesiliivade ees on see suureks eeliseks, sest pind on kindel ning hoone pole vaatamata oma eale veel vajumise märke ilmutanud.

Kui hoone põhiplaan jäi muutmata, siis avasid lõhuti mitmes kohas usinalt juurde ja teisal müüriti jälle lammutamisest üle jäänud tuhaplokkide ja paekividega kinni.