Kanalast kasvas kodu

Tabasallu mineva tee ääres pangal seisis aastaid kahtlase välimusega madal paekivihoone. Eelmise vabariigi ajal ehitatud loomalaudast sai nõukogude perioodil noorloomalaut ja siis lõpuks katselindla ehk otse öeldes kanala. Katselindla ise oli aga nii salajane koht, et sinna ei lastud võõraid mitte ligigi ja kuuldavasti olla seal ka vähemasti üks doktoritöö valminud.

Kui kanad olid lõpuks salajaste, kuid kuulsusrikaste müüride vahelt välja kolinud hakkasid hoones naabruskonna majade inimesed oma talvekartulit hoidma.

Neli aastat tagasi ostis krundi koos laut-kanala ehk kartulisalvega ära noor hakkaja mees, kes sinna omale kodu rajas. Maja kuju jättis ta samaks, tõstis ainult natuke katust, et teine korrus liiga madal ei tuleks.

Välisseinad olid veel läinud aastani katmata paekivist, kuid aeg ja erinevad omanikud olid lisanud sinna veidi tellist ja tuhaplokki, mis lõpptulemuse natuke näotuks tegid.

?Kui kivi oleks ilus olnud, poleks olnud vaja seda kindakrohviga katta,? ütleb peremees, kellele oleks ilmselgelt puhas kivi rohkem meeldinud.

Nelja aasta tagune esmamulje oli aga üsna vastuoluline. ?Esialgu oli siin ikka päris kole, kuid koht oli ilus,? meenutab ta. ?Sügisel, kui lehed maha langevad, avaneb ka kena vaade merele.?

Tõeliseks pilguköitjaks on selle maja puhul 90 cm läbimõõduga müürid. Iseenesest poleks nad enam mingit soojustuskihti vajanud, sest seinad on seest õhuvahega laotud, kuid seestpoolt oli siiski oluliselt lihtsam viimistluseks kipsplaati kasutada kui vanu päevinäinud seinu puhtaks rookida. Et plaat ebameeldivat kobinat ei tekitaks, lisati selle alla pisut soojustusvilla. Nii on seina lõplik paksus ligi meeter.

Ehitamist alustati lammutustöödega, nagu vanade hoonete puhul üsna tavaline on. Maha lõhuti katus, vahelagi ja põrandad. Põrand oli esialgu tehtud ju loomalauda jaoks koos kaldpindade ja muu vajalikuga. Renni osa oli hiljem betooniga tasaseks valatud ja tulemus oli nagu lainetav meri.

?Õnneks oli kõike seda hea lõhkuda,? räägib peremees. ?Rookisime siis müüride vahe liivakivini välja puhtaks ning valasime kergkruusa peale.?

Vahelagi oli ehitatud võimsatele palkidele, millele oli kantud meetrine saepurukiht, mis pidi kanu soojas hoidma. Vundament on korralik ja läheb kuni liivakivini. Naabruses asuva Tiskre vesiliivade ees on see suureks eeliseks, sest pind on kindel ning hoone pole vaatamata oma eale veel vajumise märke ilmutanud.

Kui hoone põhiplaan jäi muutmata, siis avasid lõhuti mitmes kohas usinalt juurde ja teisal müüriti jälle lammutamisest üle jäänud tuhaplokkide ja paekividega kinni.

Tänu suurtele aknapindadele ning seest avatud ruumile on maja hästi valge. Valgust lisavad oluliselt ka katuses iga natukese maa tagant paiknevad katuseaknad. Seekord on välditud olukorda, kus katuseaken on küll ostetud, kuid see on väga väike ja paigutatud nii, et jääb pigem üksiku laes rippuva pirni mulje.

Küte on lahendatud peamiselt elektriradiaatorite ja elektrilise põrandaküttega ning suure kaminaga, mis peremehe sõnul enam-vähem pidevalt köeb. Külm neil igal juhul veel mitme sees elatud talve jooksul pole hakanud.

Päris ise pole pererahvas siiski oma kanalat projekteerinud. Arhitektilt telliti ka esialgsed joonised, kuid lõpuks sai siiski paljud asjad omatahtsi tehtud.

Tänaseks on aga pererahvas oma romantilise viilkatusega maja müüki pannud ning mõtlevad juba uue kodu peale.

Elupaiku on nad varemgi vahetanud ja päris mitmel korral. Seega saavad nad erinevaid paiku omavahel võrrelda. Tabasalu panga eeliseks peavad nad seda, et koht sai kiiresti omaseks erinevalt näiteks eelmisest kodust Viimsis, millega neil ei õnnestunudki päriselt harjuda.

Uus kodu peaks neil tulema lamekatuse ja minimalistlikus stiilis. Ning muidugi peab seal olema palju valgust ja suuri klaaspindu, mis hajutavad piiri looduse ja eluruumide vahel.