EL peab alandama makse

Euroopa kasvu- ja stabiilsuspakt on suuremas ohus kui kunagi varem. Isegi Euroopa Komisjoni president Romano Prodi nimetab seda ?tobedaks? ja tal võib suuresti õigus olla. Eelmisel suvel, kohe kui selgus, et Saksamaa suurenev eelarvepuudujääk võib ületada stabiilsuspakti ülemmäära, lükkas kantsler Schröder riiklike kulutuste vähendamise asemel edasi juba väljakuulutatud maksude alandamise. Prantsusmaa valitsus, soovimata vähendada oma paisunud riiklikku sektorit, näitab nüüd pikka nina stabiilsuspaktile, öeldes, et riigi prioriteedid erinevad pakti omadest. Kas stabiilsuspakt suudab üle elada ELi kahe suurriigi vaenulikkuse?

Stabiilsuspakt pidi algselt sundima riike oma eelarveid rohkem tasakaalustama ja ülemääraseid võlgu vähendama. Nüüd on välja tulnud selles esinevad puudused. Suurimaks probleemiks on asjaolu, et stabiilsuspakt keskendub pigem riigieelarve puudujäägile kui riigieelarvete koostisosadele: maksudele ja riiklikele kulutustele. Euroopa fiskaalprobleemide juured on liiga suurtes valitsustes, mis nõuavad oma tursunud suuruse eest tasumiseks maksustamise taset, mis ei stimuleeri inimesi rohkem töötama, rohkem investeerima ja ettevõtlusriske kandma. Piirangute seadmine riigi üldisele eelarvepuudujäägile stabiilsuspaktis ei suuda asja parandada.

Aastatel 1995?2002 jäid hoolimata stabiilsuspaktist europiirkonna riiklikud kulutused kokku (intressi- ja kapitalikulutuste jääk) tegelikult muutumatuks. Need olid 41 eurotsooni SKTst ja on sel aastal 40,7 SKTst. Vahepeal vähenesid juba niigi tillukesed koguinvesteeringud 2,7 protsendilt 2,4 protsendini SKTst.

Stabiilsuspakti tagajärjel on pisikestel erinevustel eelarvetulemustes Euroopa majanduspoliitilises debatis silmapaistev koht, mis ei ole üksnes naeruväärne, vaid tõmbab ka tähelepanu eemale Euroopa tegelikelt eelarveprobleemidelt.

Eelarvekõnelustel parlamendis arutatakse seda, kas mingi tegevus viib puudujäägini 0,8 või 1,1 SKTst, ja ollakse ükskõikne selle suhtes, et erinevus nende numbrite vahel on tublisti allpool statistilist veapiiri. Sellised kasutud vaidlused on riigile mugavad vabandused, vältimaks silmitsi seismist tegelike probleemidega: pensionite väljamaksmine; töötu abirahad, mis ei soodusta uue töö otsimist; avaliku sektori palgad, mis ei seostu tööviljakusega.

Stabiilsuspakt on ka valimatu, st et see kohtleb nii kõrge kui ka madala võlakoormaga riike ühtmoodi. Kreekat ja Itaaliat, kus riigivõlg ületab 100 aastasest SKTst, koheldakse samamoodi kui Portugali, kus võla suhe SKTsse on umbes 45. See jätab arvestamata põhjuse, miks stabiilsuspakt alguses loodi ? sundida kõige suuremates võlgades olevaid riike oma eelarveasjades korda majja lööma.

Kolmandaks destabiliseerivaks asjaoluks on see, et stabiilsus kutsub valitsusi tegelikult üles loomingulisele Enroni-stiilis aruandlusele, st tõukab valitsusi petma. Riigivõla koostise muutmine on tihti piisav ametliku puudujäägi vähendamiseks mõne kümnendiku võrra ja see on vaid üks trikk rahandusministrite suurest mustkunstikotist. Euroopa vajab meeleheitlikult väiksemaid kulutusi, eriti pensionidele ja palkadele, ja madalamaid makse. Stabiilsuspakt ei suuda pakkuda nende eesmärkide saavutamiseks vajalikke stiimuleid. Valitsuse suuruse vähendamiseks tuleb alandada makse ja seejärel luua poliitilised stiimulid kulutuste vähendamiseks. Painatuna puudujäägi esimesest komakohast, ei taba Ecofin (Euroopa rahandusministrite nõukogu) ei oma missiooni tuuma, milleks on kõige priiskavamate võlgnike ohjeldamine, ega ka Euroopa majanduskasvu edendamise laiemat pilti. Lõpuks on nii, et kui üks Euroopa riik (eriti Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia) soovib olla puudujäägis, mis ületab stabiilsuspakti piirangud, võib seda karistamatult teha, nagu Prantsusmaa praegu teeb.

Eurot kunstlikult toetav stabiilsuspakt on teeninud üksnes väikeste riikide kolkimise eesmärki. On aeg muutusteks Euroopa Komisjoni mõtlemises: vähem sundmõtteid puudujääkidest , rohkem tähelepanu riiklikele kulutustele!

Autor: Alberto Alesina