Kaisukaru saab novembri lõpus saja-aastaseks ja kogu maailmas tähistatakse seda väga pidulikult. Inglismaal, Jaapanis, Soomes ja mujal tulevad suured karunäitused. Nii ka Tartu mänguasjamuuseumis.

?16. novembril avataval karunäitusel ei ole ainult muuseumikarud, vaid ka väga palju külaliskarusid, sest oleme kuulutanud selle näituse lahtiseks: igaüks võib siia tuua oma karu,? räägib Tiia Toomet mänguasjade muuseumist. Laupäeval on lastepidu, kus on ?karutorti? ja karumuusikat ja igasuguseid karulõbustusi terve päev läbi.

Pühapäeval, 17. novembril korraldatakse karusõpradele seminar teemal ?Karud saavad aru?, kus esinevad tuntud karuteadlased. Näiteks Mati Kaal räägib karust eestlaste metsas ja meeles, tuntud noorkirjanik Jaak Urmet ehk Wimberg kõneleb karudest lastekirjanduses, psühholoog Kadi Liik karust lapse kaisus, Linnar Priimägi kaisukaru imagoloogiast, bioloog Sulev Kuuse karude seksist jne. Väga olulisest soome-ugrilaste teemast ? karu peiedest ja karukultusest ? räägib ERMi teadur Edgar Saar, ning konverentsi lõpuks näitab Arvo Iho lõike filmist ?Karu süda? ja üldse tööst karuga. ?Nii et karu saab läbi valgustatud väga mitmest aspektist,? sõnab Toomet.

Mängukarusid tehti küll ka varem ? XIX sajandi lõpul. Aga 1902 on laste lemmiku, pehme istuva karvase mõmmi kokkulepitud sünnidaatum, mis sai alguse USA presidendi Theodor Rooswelti jahilkäigust, kus ta keeldus tulistamast tema jaoks puu külge seotud karupoega ja laskis sellel metsa joosta.

Varasemad karud, mis ei olnud eriti populaarsed, olid sageli päriskaru moodi: nelja käpa peal ja küür seljas, üsna sünge väljanägemisega, nagu karu ongi. 20. sajandi algusest aga sai tegelikult ju üsna kurjast metsaloomast kõige armsam ja turvalisem saatja lastele. Nüüd on kaisukarudes meelega arendatud selliseid jooni nagu lapsenäo armsus ning sellele on lisatud karvasus ja pehmus.

Autor: Tiina Kolk