Prantsuse ?ansoonid ja õlitatud konnakoivad restoranis Lydia

Toitude valik ja kujundus kiskus gourmet?-stiili poole, nii et mu näljasele lauakaaslasele meenus peokirjeldus Vene muinasjutust: ?Sõin ja jõin seal minagi, suhu ei saanud midagi.? Cointreauga marineeritud pardirind, mis serveeriti koos grill-ananassi ja linnulihapelmeeniga, oli ülimalt maitsev. Sobilik aga pigem nautlejale kui isukale sööjale. Grillitud lõhe hindasime ühiselt väga heaks, see oli ka natuke suurem portsjon.

Minule pakkus erilist mõnu ja lõbu kolme sibula supp, mida serveeriti saiapotis. Supp oli hea, tugevalt suitsujuustuga maitsestatud, aga saiapott selle ümber oli veelgi parem, värske, soe ja krõbe. Eelroaks proovitud konnakoivad ei olnud friteerimisõliga heas vahekorras olnud, pehme vahuveini-konjakikaste siiski leevendas leebet konnaliha varjutama kippuvat õlimaitset. Õhtusöögi lõpetuseks valis abikaasa sigari, mina klaasi portveini ja poeg pähkliparfee vaarikakastmega. Rahul jäime kõik.

Muide, pärast õhtusööki kogunesid suitsetajad salongi, sest lauas suitsetamine pole Lydias kombeks.

See oli eriline restoraniõhtu, armas väike Prantsusmaa-mäng koos meeldiva muusika ja hea toiduga. Nagu oleks käinud frankofiilist sugulase perekonnapeol.