Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kursorit juhib sõrm
Pole kunagi proovinud hiire asemel kasutada pliiatsit või näppu, millega ekraanil kursorit juhtida. Algul on tegevus harjumatu, kuid pikemal proovimisel ei taha enam ebamugavat tavalist sülearvuti hiirt kasutadagi. Esimese hooga selgub, et kursor ja seda juhtiv pliiats ei asetse suunamisel kohakuti ? proovi, kuidas tahad. Paned pliiatsi vastu ekraani, lohistad kursorit mööda kuvarit, kuid hiirenool on ikka mõned sentimeetrid tagapool. Tekib olukord, kus soovitud kaustale klikkimisel avaneb hoopis teine või kolmas kaust. Õnneks pääseb startmenüüs ligi puutetundliku ekraani konfigureerijale. Teed vajalikesse kohtadesse linnukesed ette, testid hetkeks süsteemi, taaskäivitad arvuti ja ongi kursor kohakuti juhtpliiatsiga. Pliiats töötab samal põhimõttel nagu hiirgi, ühe korra toksates muutub objekt aktiivseks ning kaks korda toksates vajalik objekt avaneb. Puudub parema kliki võimalus ja sellega avanev suvandite loetelu, kuid kui abistada pliiatsit tavalise hiirega, saab sellegi probleemi lahendatud.
Testitud Fujitsu-Siemens Lifebook B2610 kaalub kõigest 1,35 kilogrammi, mis teeb ta oma klassi üheks kergemaks sülearvutiks. Arvutit mapina kaenla all kandes ei teki hetkekski tunnet, et midagi rasket käele rõhuks, pigem pean kontrollima, kas arvuti ikka alles on. Ei näinud suurt mõtet arvutit standardses lap-top?i-kotis kanda, esiteks on kott tehtud poole suurematele sülearvutitele ning teiseks mahtus see ideaalselt lukuga mapi kaante vahele.
Lifebook oli eriti ideaalseks kaaslaseks traadita võrkude proovimisel. Lihtne transportida ühest kohvikust teise. Laual arvutile pisku ruumi leidmine ei tekitanud hetkekski probleeme, kõrvale mahtus veel paar kohvitassigi. Fujitsu-Siemens reklaamib seda arvutit kui kõige kergemat, väiksemat ja lihtsamini käsitsetavat notebook?i, mida võib iga kasutaja uskuma jääda.
Microsoft Messengeri olemasolul soovitaks kindlasti kasutada remote desktop sharing?ut. Eesti keeles oleks viimase nimetus eemaloleva töölaua jagamine ja see kujutab endast kaht interneti teel ühendatud arvutit, mille omanikud näevad teineteise ekraani-töölauda. Koostööpartneriga internetikoosolekut pidades tundsin puudust jooniste edastamisest ja avasin tavalise Windowsi Painti programmi, kuhu puutetundliku pliiatsiga sai kritseldada mida iganes. Ühenduse teises otsas olija nägi kõike, mida joonistasin või joonistada üritasin. Kritseldusi täiendas vestlus messenger?is. Veel parema efekti oleks andnud kaks puutetundliku ekraaniga notebook?i kummalgi osapoolel.
Ruumi kokkuhoiu mõttes puudus Lifebooki küljes CD- ja disketilugeja. Flopidraivi sai lisada USB-ühenduse kaudu ning lisakontaktid erinevate seadmete liitmiseks paiknesid nn lisablokis. Peaarvuti küljes oli infrapunaühendus, kaks USB-porti, helikaardi väljundid ja PCMCIA augud WIFI-kaardi, võrgukaardi vms kinnitamiseks.
Vaatamata mõningatele miinustele, nagu andmekandjate puudumine põhiarvuti sees, hakkab puutetundlik Lifebook kiirelt meeldima. Avaneb digitaalsete raamatute maailm ? istud tugitooli, laed internetist alla mõne huvitava kirjatüki, võtad õhukese arvuti käte vahele ning asud lugema.
Naudingu muudaks aga maksimaalseks võimalus väänata ekraan seljaga vastu laptop?i teist külge, siis oleks ?raamatut? parem käes hoida ja järgmise lehe keeramine muutuks kiiremaks.
Autor: Lauri Levo