Toetus on häbiväärne

Kõrge haritus- ja haridustase on iga ühiskonna arengu ja konkurentsivõimelisuse võtmeteguriks. Seetõttu teeb ühiskond olulisi investeeringuid nii haridussüsteemi tehnilisse baasi kui ka õppuritele õppimise võimaldamiseks.

Samas pole varsti enam kedagi koolitada, kui järeltuleva põlvkonnaga seotud kohustused vanemate õlgadele jäetakse ja sündivus endises tempos väheneb.

Milline proportsioon laste- ja koolitustoetuste vahel võiks ühiskonna jätkusuutlikkuse seisukohalt parim olla?

Lapsevanemad peavad ühiskonna ja nende endi järjepidevuse nimel tegema palju rohkem tööd võrreldes lastetutega, hankima rohkem toitu ja riideid, suurema eluaseme ja sõiduvahendi, vankrid ja lastetoolid jms.

Veel arvab ühiskond, et tal on suured õigused otsustada vanemate eest laste koolitust, arstiabi puudutav, ning allutada nad kõikvõimalikule lastega seotud ühiskonna kontrollile (ja ka laste pattude eest karistada). Lapsi kodus kasvatav vanem on kellegi teise materiaalne (ja vaimne) ripats, kellel endal puudub materiaalne baas iseseisvaks otsustamiseks.

Samas on inimene ainuke subjekt, kes suudab edasi anda põlvkondade kogemusi, oskusi, tõekspidamisi, väärtusi, kultuurilist ja tehnilist tarkust ehk ühiskonna järjepidevust. Siit tulenevalt on lapsevanemad ühiskonna alustalad, kes ei vaja mitte kontrolli ja häbiväärse nimetusega lastetoetust (toetust antakse ju nendele, kes muidu hakkama ei saa), vaid palka oma (ühiskonna järjepidevuse tagamise) töö eest. Siis alles oleks ühiskonnal õigus vanemalt ka midagi nõuda.

Oluline polegi, et lapsi kasvatav(ad) vanem(ad) vaid järeltulijatega tegeleks, vaid see, et igaüks saab oma töö ühiskondlikule väärtusele, kvaliteedile ja riskitasemele vastavat palka.

Kui aga maksaksime nn vanemapalka, tekiks juurde üks uus karjääridimensioon ning nais-meesküsimus, naiste diskrimineerimine (ja ka feminism) kaotaks kiiresti pinna jalge alt.

Ühiskondliku tunnustuse mõttes poleks enam edukad vaid need, kes suudavad nn meestemaailmas paremini läbi lüüa. Ka poleks ühiskonnal enam vajadust ettevõtjatele võõraid perede-naiste-laste toetamise funktsioone ?kaela määrida?.

Nüüd tudengitoetustest. Kõrgkoolis õppimine on isiku tegevus eesmärgiga tulevikus oma tööjõu väärtust suurendada ja selle kaudu tulu saada. Ühiskond ja maksumaksja saab üldjuhul sellest tulu vaid kaudselt.

Arvestama peab, et seesama isik, kellesse ühiskond on tema koolitamise toetuse kaudu investeerinud, võib avatud maailma tingimustes oma haridusinvesteeringu hoopis teises ühiskonnas teenima panna.

Maksumaksjale (kelle raha see ju on) jääks au eestlase heast käekäigust mujal. Aga see kutsub veel rohkem ühiskonna poolt koolitatud ajusid niimoodi toimima ja maksumaksjale ?tünga? tegema.

Seega on toetuste asemel mõeldav vaid hariduse tähtsusest tulenevalt õpiprotsessi soodustamine madala tagatisnõudega soodsa intressiga õppelaenu abil.

Ühiskond ei kaotaks eriti, kui õppelaenud oleks ka arvestatavalt suuremad praegusest, tagades õppemaksude maksmise kõrval tudengile ka normaalse äraelamise. Ka pole ühiskonna eesmärk teenida oma investeeringutelt olulist majanduslikku tulu.

Samas aitame noorel tema haridusinvesteeringut teha, millest ühiskond järgnevate põlvkondade koolitamiseks vähemalt laenu tagasimaksed tagasi saab. Sisuliselt on tegemist finantsvõimendusega noore perspektiivika isiku poolt, millest ka võimendaja peab kasu saama. Samas suurendab laen tagastamatu toetusega võrreldes oluliselt õppuri enda vastutust oma haridusinvesteeringu otstarbekuse eest.

Keda siis võiks ja peaks toetama? Üldjuhul õõnestavad igasugused toetused (teatavate eranditega väetitele, puuetega isikutele jmt) ühiskonna jätkusuutlikkust ja arenemisvõimet.

Samas tohiksime ajutiselt toetada ühiskonna arengu jaoks oluliste, st jätkusuutlikkusele, konkurentsivõime tõusule ja ressursisäästlikkusele, tasakaalustatusele, stabiilsusele suunatud protsesside käivitamist. Seda eesmärgil, et need käivituksid ühiskonnas varem, kui see normaalmajanduslikult juhtuks.

Aga kindlasti ei kuulu toetatavate hulka terved, tugevad, hea ajupotentsiaaliga noored. Ühiskondliku investeeringu seisukohalt on nad aga ideaalsed subjektid.

Sama häbiväärne, kui ühiskonna jätkusuutlikkust kindlustavale vanemale palga asemel toetust maksta, on ka noorele hakkajale tulevasele ühiskonna alustalale ?invaliiditoetust? pakkuda. Noore poolt seda vastu võtta ja selle eest võidelda peaks olema veelgi häbiväärsem.