Vajalik toetus nii töötule kui ka tööandjale

Artikkel

- Uudised
- 20. november 2002 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Vajalik toetus nii töötule kui ka tööandjale
Valdavale osale Eesti elanikest piisab uue töökoha otsingul üsna lihtsast skeemist. Tööturuamet peab leidma meie haridusele ja oskustele vastava töökoha, või kui eelmainitust vajaka jääb, siis täiend- või ümberõppe võimaluse. Sellise väga lihtsa põhimõtte abil leiab keskmiselt kolme kuu jooksul uue töökoha või ameti suurem osa töötutest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.
Kahjuks ei ole aga alati kõik nii lihtne, sest tööd vajavad ka need inimesed, kes sellesse skeemi mingil põhjusel ei mahu. Seetõttu näevad ka meie seadused ette tööturutoetuse tööandjale, kes on nõus tööle võtma tööturul väiksema konkurentsivõimega isiku. Nende all peetakse silmas puudega inimesi, pikaajalisi töötuid, noori.
Ühelt poolt pole tööandjad meeleldi nõus selliseid inimesi tööle võtma. Teiselt poolt on aga meie kõigi huvides, et inimesed töötaksid ja looksid jõukust, vaatamata sellele, millised on nende võimed ja sellest tulenevad võimalused.
Seadus on sidunud selle toetuse suuruse alampalga suurusega esimese kuue kuu eest ja poolega sellest järgmise kuue kuu eest. Seda toetust makstakse just tööandjale eesmärgiga toetada väiksema konkurentsivõimega töötu töölerakendamist ja töötamist.
Seadus ei kirjuta tõepoolest tööandjale ette, mida ta selle riigi toetuse eest kinni maksma peab. Ja kas peabki ette kirjutama? On ju selge, et muidu tööandjale võib-olla igati sobiva, aga paraku puudega inimese töölevõtmiseks tuleks tööandjal teha lisakulutusi. Kas või näiteks töökoha kohandamiseks vastavalt puudele. Tore, kui on tööandjaid, kes on nõus need kulutused enda peale võtma. Alati aga nii ei ole ja riigi abi on ilmselt asjakohane.
Millised võimalused on leida uut töökohta last ootaval naisel, kes mõne kuu möödudes niigi koduseks jääb? Aga miks ei võiks ta tööd teha, kui tervis lubab? Üsna sarnasel põhjusel ei taha tööandjad tööle võtta ka lapsevanemaid, kellel on alla kuue aasta vanused lapsed.
Või võtame pensionieeliku, kellel vanaduspensioni eani on jäänud vähem kui viis aastat. Kui täiendõpe neile on veel reeglina võimalik, siis ümberõppele asumine vanuse tõttu keeruline. Aga tööd teha oleks nagu vaja.
Väiksema konkurentsivõimega isikuks loeb seadus ka vanglast vabanenud. Kui trellide tagant tulnud inimesel on tõsine soov oma elus uus lehekülg pöörata, siis toetuse määramine tema tööandjale pole mitte ainult inimlik, vaid ka riigi kuludele kasulik. Igal juhul on see parem sellest, et sama isik pärast eraisikutele, ühiskonnale või firmadele tekitatud kahju ringiga tagasi vangimajja jõuab.
Mõnevõrra sarnane on olukord pikaajaliste ja noorte töötutega. Pikaajalise tööpuuduse korral lisandub vajakajäämistele oskustes ja vilumustes veel üks probleem ? kaob ära harjumus tööd teha. Noorte puhul pole aga seda harjumust veel tekkinud. Ja kui jäädakse töötuks, siis ei tekigi. Nii et kõigi ülalmainitute töölerakendamine ilma riigi asjakohase abita on küllalt keeruline. Tõenäoliselt isegi võimatu.
Tuleb teada, et valdav osa tööandjatest maksab tööturutoetuse abil tööle asunutele rohkem kui alampalka ja valdav osa selle toetuse abil tööd saanutest töötab tööandja juures ka pärast aasta möödumist, kui riigi toetus kaob. Tuleb tunnistada, et tööandjate arv, kes selle toetuse toel on nõus keerulisemas olukorras olevaid inimesi tööle võtma, on alati suurem, kui riigi võimalused seda toetust maksta.
Tööandja, kes palkab tööjõudu ainult üheks aastaks, on ka ise tööandja aastaks, ehk perspektiivitu. Kõnealune toetusliik ei asenda ega saagi asendada vajadust viia meie kutseharidus vastavusse tööturu nõudlusega. See on kõik palju keerulisem ja ka oluliselt kulukam ettevõtmine. Aga äärmiselt vajalik.
Hetkel kuum