Kaubamärgi kaitsmine välisriikides

Kui ettevõtja otsustab esimese võimaluse kasuks, tuleb hoolitseda kaubamärkide kaitse eest. Sel juhul tuleb arvestada, et Eestis registreeritud kaubamärk välisriikides ei kehti ning üldjuhul tuleb igas riigis kaubamärgi kaitset eraldi taotleda. Viimasest reeglist on küll mõned erandid, mida selles artiklis ka tutvustatakse.

Millal ja kus tuleb kaubamärk kaitsta? Kaubamärgi taotlus mis tahes riigis tuleb esitada võimalikult varakult. Kui kaubamärgi registreerimiseks on Eestis juba taotlus esitatud, siis on soovitatav teistes riikides taotlus esitada kuue kuu jooksul pärast taotluse esitamist Eestis. Sel juhul võib taotleja tugineda Eesti taotluse esitamise kuupäevale, omandades eelise nende taotlejate ees, kes taotluse välisriigis esitasid enne Eesti ettevõtjat, kuid pärast seda, kui Eesti ettevõtja esitas sama märgi taotluse Eestis. Seda põhimõtet nimetatakse prioriteediks.

Prioriteediõiguse kasutamiseks peab välisriigis taotletav kaubamärk olema identne Eestis taotletava kaubamärgiga. Samuti saab eelisõigust taotleda üksnes nende kaupade ja teenuste osas, millel kasutamiseks esmane taotlus on esitatud. Seetõttu tuleb välisturul kaubamärgi kaitsmisele mõtlema hakata juba enne kaubamärgi taotluse esitamist Eestis.

Kaubamärk on soovitatav kaitsta kõigis riikides, kus kaubamärgi omanik oma tooteid pakkuda soovib. Kui mõnes riigis kaubamärki ei registreerita, siis riskitakse sellega, et keegi teine registreerib sama märgi.

Milline kaubamärk tuleb kaitsta? Välisturgudel tuleb kaitsta kõik kaubamärgid, mida ettevõtja kavatseb kasutada. Kuigi rahalised võimalused seavad veelgi rangemad piirid kui üksnes Eestis kaitsmise korral, tuleks siiski püüda kaubamärgid kaitsta nii sõna kui ka kujundmärgina, samuti kaitsta kaubamärk enam kui ühes kauba- või teenuseklassis.

Kelle nimel kaubamärk registreerida? Sageli tegutseb Eesti ettevõte välisriigis vahendaja kaudu. Mõnikord on selleks 100 osalusega tütarfirma. Teisel juhul on selleks ühisettevõte. Kolmandal juhul pakub Eesti ettevõtja oma kaupu sõltumatu vahendaja kaudu.

Kõikidest variantidest (vt tabel) kõige riskantsem on kaubamärgi registreerimine vahendaja nimel, sest viimane võib vaidluste korral märgi lihtsalt endale jätta. On teada juhtumid, kus ühes riigis kaubamärki omav ettevõtja lubas selle teises riigis registreerida edasimüüjal. Suhted aga jahenesid ning kaubamärgi algne omanik osutus teise riigi turult väljatõrjutuks, sest kaubamärgiõigused kuulusid seal edasimüüjale. Ka ühisettevõtte nimel ei soovita üldjuhul kaubamärki registreerida, sest selle juhtkond või omandisuhted võivad muutuda nii, et kaubamärgi kasutamine ei ole enam ettevõtja kontrolli all.

Välismaal paikneva tütarfirma nimel kaubamärgi registreerimisel võib olla teatud eeliseid, nimelt:

kaubamärgi registreerimine samas riigis paikneva ettevõtja nimel võib olla odavam kui välisriigi ettevõtja nimel;ettevõtja päritoluriik võib avardada võimalusi kauba- märgi registreerimisel kol- mandates riikides (vt kaubamärgi kaitse Madridi süsteem);maksuseadustest tulenevalt võib osutuda soodsamaks kaubamärgi registreerimine konkreetses riigis paikneva ettevõtja nimel.

Kõiki nimetatud aspekte peab ettevõtja silmas pidama oma kaubamärkide kaitse strateegia väljatöötamisel. Artikli piiratud maht ei võimalda neil küsimustel siinkohal pikemalt peatuda.

Kaubamärgi kaitsmisel välisriikides on olenevalt sihtriigist erinevaid võimalusi. Näiteks Euroopa Liidu liikmesriikides on järgmised võimalused:

taotleda kaubamärki kõigis liikmesriikides sõltumatult;taotleda nn Ühenduse kaubamärki (ingl Community Trade Mark (CTM)), mis kehtib samaaegselt kõigis liikmesriikides;taotleda nn rahvusvahelist kaubamärki Madridi süsteemi raames.

Eri riikide puhul on erinevad võimalused. On ilmne, et Euroopa Liidu kaubamärk on võimalik vaid Euroopa Liidu riikides. Mõned riigid ei ole jälle ühinenud Madridi süsteemiga. Samuti on erinevate riikide puhul võimalused Madridi süsteemi sees erinevad. Järgnevalt on erinevaid võimalusi lähemalt analüüsitud.

Kaubamärgi kaitse Madridi süsteem1 koosneb tegelikult kahest iseseisvast rahvusvahelisest lepingust ? kaubamärkide rahvusvahelise registreerimise Madridi kokkulepe ning protokoll Madridi kokkuleppe juurde. Mõlema lepingu järgi on lepinguga ühinenud riikide ettevõtjatel2 õigus teistes sama lepingu liikmesriikides kaubamärgile kaitset taotleda ainsa, Maailma Intellektuaalomandi Organisatsiooni (WIPO) rahvusvahelisse büroosse edastatava taotluse abil. Kummagi lepinguga mitteühinenud riigi ettevõtjad seda teha ei saa.

Eesti on ühinenud üksnes Madridi protokolliga, mistõttu Eesti ettevõtjad saavad Madridi süsteemi kaudu kaubamärgi kaitset taotleda vaid protokolli liikmesriikides. Seevastu näiteks Läti on ühinenud nii kokkuleppe kui ka protokolliga (Madridi süsteemi riigid on loetletud parempoolses tabelis). Seetõttu on Eesti ettevõtjal mõnikord soodsam kaubamärgi kaitset taotleda Läti tütarfirma kaudu.

Kaubamärgi taotlemisel Madridi protokolli järgi on protseduur suhteliselt lihtne. Kaubamärgi kaitsmiseks esitatakse taotlus patendiametile. Taotlus peab olema inglise keeles. Taotluse saab esitada vaid juhul, kui sama kaubamärgi registreerimise taotlus Eesti kaubamärgina on juba esitatud.

Ei oma tähtsust, millal Eesti taotlus esitati ? kas üks päev varem või mitu aastat tagasi ? peaasi, et taotlust ei ole tagasi võetud, või kui taotluse põhjal on kaubamärk juba registreeritud, ei ole kaubamärki registrist kustutatud. Kui aga soovitakse kasutada ka eespool kirjeldatud prioriteedieelist, peab rahvusvaheline taotlus olema esitatud kuue kuu jooksul Eesti kaubamärgi-taotluse esitamise kuupäevast3 .

Taotluses tuleb nimetada need Madridi protokolli liikmesriigid, kus kaubamärgil kaitset soovitakse. Kaubamärgi taotluse esitamise kulud sõltuvad sellest, kui paljudes ning millistes riikides kaubamärgile kaitset soovitakse4 .

Patendiamet edastab kaubamärgi taotluse WIPO peakontorisse Genfis, kus kontrollitakse taotluse vastavust vorminõuetele. Kui kõik on korras, kannab WIPO rahvusvaheline büroo märgi registrisse ning teavitab kaubamärgi taotluses märgitud riikide vastavaid ametiasutusi taotluse esitamisest. Sellistel asutustel on 18 kuud aega esitada vastuväiteid kaubamärgi kehtivusele oma riigi territooriumil, tuginedes vastava riigi kaubamärgiseaduse nõuetele. Seega, alles veidi enam kui 18 kuu möödudes võib kaubamärgi taotleja eeldada, et ta kaubamärk on märgitud riikides tõesti kehtiv.

Madridi protokolli peamine eelis on, et kaubamärgi kaitse saadakse vaid ühe taotluse esitamisega. Samuti on kulutused kaubamärgi taotlemisel üldjuhul väiksemad kui kaubamärgi kaitsmisel liikmesriikides eraldi.

Madridi protokolli mittekasutamise peamised põhjused on:

kui kaubamärgi kaitset soovitakse vaid paaris riigis, võib Madridi protokolli kasutamine olla kallim võrreldes kaubamärkide esitamisega vahetult neis riikides;Madridi kaubamärgi kehtivus teistes liikmesriikides sõltub viie aasta jooksul päritoluriigis registreeritud kaubamärgi saatusest;kui kaubamärgi registreerimisel tekib mõnes riigis takistus, peab taotleja oma õiguste kaitseks ikkagi palkama esindaja selles riigis.

Kui ettevõtja on huvitatud Euroopa Liidu turust, siis tasub kaaluda Ühenduse kaubamärgi taotluse esitamist. Ühenduse kaubamärk kehtib samaaegselt ja ühteviisi kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides.

Erinevalt Madridi süsteemist ei seata piiranguid taotleja päritolule, st Ühenduse kaubamärgi taotluse võivad ühtviisi esitada nii Euroopa Liidu kodanikud ja ettevõtjad kui ka välismaalased.

Ühenduse kaubamärgi peamiseks eeliseks on, et kaubamärgi kaitse 15 riigis saadakse vaid ühe taotluse esitamisel ning ühe menetluse tulemusena. Kui kaubamärk on registreeritud, tuleb hoolt kanda vaid ühe kaubamärgi jõushoidmise eest.

Ühenduse kaubamärk kehtib ühtviisi kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides. Kaubamärk ei ole registreeritav, kui mõnes liikmesriigis on sama kaubamärk mõne teise isiku nimel juba registreeritud või kui mõne liikmesriigi keeles osutub kaubamärk kirjeldavaks või eksitavaks. Seega võib näiteks üksnes Soomes kehtiv varasem märk takistada sama märgi registreerimist Ühenduse kaubamärgina, kuigi kõigis teistes Euroopa Liidu riikides oleks märk kaitstav.

Teiseks puuduseks on Ühenduse kaubamärgi taotluse esitamise suhteliselt suur maksumus (ca 18 000 krooni), millele lisandub võrreldav summa kaubamärgi registrisse kandmisel. Ühenduse kaubamärk on majanduslikult mõttekas vaid siis, kui ettevõtja on kaubamärgi kaitsest huvitatud vähemalt 5?6 Euroopa Liidu liikmesriigis5 .

USA kaubamärgiõigus erineb märgatavalt muust maailmast. USA süsteemi keerukus avaldub selles, et lisaks üleriigiliselt kehtivatele föderaalkaubamärkidele tuleb arvestada lokaalselt kehtivate kaubamärkidega. Kaubamärgiõigus USAs tekib kaubamärgi kasutusele võtmisega ning kehtib seni, kuni kaubamärki kasutatakse. Kaubamärgi territoriaalne kehtivus aga sõltub sellest, kus kaubamärki tegelikult kasutatakse. Seega, kui mõned kaubamärgid on üleriigiliselt kasutusel (McDonald?s), siis teised kehtivad lokaalselt, kusjuures nende kehtivus võib piirduda ühe või enama osariigiga, maakonnaga, linnaga või linnaosaga.

Eesti ettevõtjate seisukohalt muudab süsteemi eriti keeruliseks asjaolu, et kui soovitakse kaubamärki registreerida föderaalse kaubamärgina, võib registreerimisel takistuseks osutuda lokaalselt kasutatav kaubamärk, näiteks üksiku söögikoha silt kuskil Texases. Seetõttu on väga oluline, et enne oma kaubamärgi taotluse esitamist või toote turule toomist tellitaks kaubamärgi otsing vastavat teenust pakkuvalt firmalt10 .

Hiljuti allkirjastas USA president George W. Bush seaduse, mis lubab USA-l ühineda märkide rahvusvahelise registreerimise Madridi protokolliga. Eesti ettevõtjatele lisandus seega üks võimalus taotleda kaubamärki USAs.

Kaubamärgi kaitsmist on USAs mõttekas alustada otsingust föderaalsete kaubamärkide ja kaubamärkide andmebaasis11 .

Kokkuvõtteks, kaubamärgi taotlemine ja kaitsmine välisturgudel on mitmete muutujatega ülesanne, mille lahendamine on võimalik vaid ettevõtja juhtkonna, juristi, patendivoliniku ning vajadusel ka välisriigi advokaadi koostöös.

___________________________________________

Autor: Mart- Enn Koppel