Calvin Klein ? teksandus edasijõudnutele

Proletariaat on tõusnud barrikaadidele ? kuulutasid moeväljaanded 1990ndatel, kui Calvin Klein Jeans ühena esimestest tuli välja oma dirty denim?i sarjaga.

oeringkonnad lõid kihama. Suured rõivatööstusgigandid olid ärevuses ega taibanud, mida teha, kas tegu on teksatööstuse lipulaeva väikese veidruse, hullumeelse eksperimendi ja egotripiga või tõelise revolutsiooniga, mis muudab rõivamaailma. Kas seda peaks järgima, kopeerima, käivitama tootmisliinid ning tegema midagi sarnast või on targem see veider lugu unustada?

Asi tundus uskumatu: mudast läbiveetud, rooste- ja õliplekilistes, värvipritsmetega kaetud ning totaalselt auguliseks kulunud teksades modellid kõndisid catwalk?idel ning poseerisid modell Kate Mossiga eesotsas moeajakirjade läikivatel lehekülgedel.

?See on ju õudne,? kirtsutasid peenemad prouad nina. ?Mina küll midagi nii jubedat selga ei pane,? teatasid teised. Mäletan, et kui esimest korda seda CK Jeansi kollektsiooni kusagil ajakirjas nägin, olin üllatunud, kuna asi tundus intrigeeriv, ja mõtlesin, et kas julgeksin sellistes riietes Tallinna tänavatel kõndida. ?ja pool aastat hiljem kõndisingi, kusjuures mitte ainult mina, vaid nii mõnedki peale minu olid selleks hetkeks CK Jeansi avastanud. Äge tunne oli küll, mutikesed panid pead kokku, sosistasid ja vangutasid hukkamõistvalt päid, noored tüdrukud vaatasid kadedalt järele.

Need esimesed ?räpased? calvinid on mul siiani alles, olen nendes remonti teinud ja peenraid rohinud, seega näevad nad veel ehedamad välja. Kodust välja ma nendes enam ei lähe, nüüd on mul uusi ja ägedamaid.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et revolutsioon oli see küll, dirty denim?ites julgevad nüüd, mitmeid aastaid hiljem, ka kriitikatundlikud maapoisid küladiskole minna, ilma et oma pükste au päästmiseks kaklema peaks.

CK Jeans on aga endiselt tegija ja liigub kangatöötluse ja uute mudelite väljatöötamise alal edasi pea ülehelikiirusel. Lahe on see, et ta ei kopeeri ega napsa teiste ideid, vaid leiutab kogu aeg uusi. Lugesin kusagilt CK Jeansi kanganimetusi: sky wash?i denim, oil coated twill, kihiline denim, silikoontööt-lusega puuvill ? üsna uskumatud.

Neid rõivaid lähedalt uurides ? kollektsioonis on lisaks teksadele ka pluuse, kleite, jakke, mantleid, kudumeid, ehk kõike, mis hingelt teksadega sobib ? olen mõelnud, et tegu on justkui 21. sajandi käsitööga. Iga ese on teistest pisut erinev, kaks kulunud põlvedega teksapaari pole kunagi sarnased, iga jaki narmendavad varrukad on unikaalsed, väikesed värvipritsmed seelikutel pole kunagi täpselt samades kohtades ja nagu ühele korralikule käsitööle kohane, on ka CK Jeansi paljude töötlusviiside puhul inimkäsi mängus. See esemete unikaalsus annab kandjale hea tunde: keegi pole minuga sarnane.

Rebenenud värvliga seeliku ja kulunud servadega jaki kohta võib moekaugel tegelasel ütlemist olla isegi 2002. aastal, kui meie tänavapilt on juba üsna huvitavaks ja mitmekesiseks muutunud. Aga julged teatavasti ju ei hooli kriitikast, sukelduvad oma armsatesse calvinitesse ning rändavad linnatänavatel.

Parafraseerides Ameerika modell-filmistaari Brooke Shieldsi: kas calvinite ja nende vahele veel midagi mahub, me ei tea.

Autor: Marju Tammik