ELis kokkulepitu vajab rahvale selgitamist

Nii võttis eile välisministeeriumis peetud pressikonverentsil Eesti välisminister Kristiina Ojuland kokku hetkeseisu pärast edukalt lõppenud Kopenhaageni tippkohtumist.

Läbirääkimiste lõpetamine ei tähenda veel, et Eesti oleks automaatselt Euroopa Liidus. Ühelt poolt tuleb valitsusel euroskeptilisele rahvale selgeks teha ELi astumise kasulikkus, mis eeldab ühiskonnas laialdase infokampaania käivitamist ja arutelu tekitamist ning inimestele läbirääkimispeatükkide arusaadavat lahtirääkimist.

Näiteks on väga palju tähelepanu juhitud läbirääkimiste lõpu eel teravaks läinud rahaküsimustele, sellele, et Eesti hakkab ELilt raha saama tunduvalt rohkem, kui ise sinna maksab. Välisministeeriumi asekantsler Alar Streimann mainis muu hulgas, et kandidaatriikidest suurimad rahasaajad elaniku kohta on Leedu, järgnevad Eesti, Poola ja Läti. Kuid seoses rahaga on ka öeldud, et kas Eesti tahab siis tõesti muutuda ELi ülalpeetavaks, kaotades nii osa oma algatuslikkusest. Selle kohta ütles aga välisminister Ojuland, et seda võib ju käsitada ka 50 aastat Euroopa loomulikust arengust kõrvalejäetud Eestile valurahana, mis peab aitama meid majanduslikult ja moraalselt tagasi Euroopa tänasesse päeva.

Homme esitab välisministeerium valitsusele kokkuvõtte läbirääkimiste tulemustest, selle järgneb põhjalik viie aasta analüüs, need peaksid jõudma ka rahva ette.

Teisest küljest jätkub valitsusasutustes pingeline liitumiseelne töö. 16. aprilliks Ateena tippkohtumiseks peab valmima liitumisleping. Pärast seda peavad Eesti esindajad olema valmis lülituma ELi seaduste väljatöötamisse. Samuti tuleb ette valmistada sadakond ametnikku, kes siirduvad tuleva aasta teisel poolel tööle Brüsselisse Eesti esindusse, ning sisse seada valitsusasutuste ja Brüsseli ladus koostöö. Veel on Eestile väga tähtis selgelt ümber mõtestada oma roll Euroopas. ?Kui viimased kümme aastat oleme ELis olnud otsuste tegemise juures kõrvaltvaatajateks, siis edaspidi tõusevad Eesti esindajad suurte Euroopa otsuste tegijate ringi, mis eeldab kindlaid seisukohti ja selleks valmisolekut,? sõnas välisminister.

Tutvustanud läbirääkimiste pingeliste lõpuhetkede huvitavamaid seiku, ütles Alar Streimann, et närvilises rahapakettide väitlustes ei tulnud midagi välja kandidaatriikide ühisseisukohast, kuna rikkaimate ? Sloveenia ja Küpros ? ja vaeseimate hulka kuuluvate Balti riikide probleemid olid selleks liiga erinevad. See sundis kiivalt üksteisel silma peal hoidma. Finantspaketi kokkuvõtteks ütles Streimann, et ELi eelarvest saadav 11 miljardit krooni, sellest ligi kaheksa miljardit puhtalt, ja sellele lisanduvad Eesti riigi viie miljardi suurused kaasinvesteeringud peaksid looma aastail 2004-2006 väga head arengueeldused.

Eestit eristas lõppvoorus saatusekaaslastest see, et tal oli üleval väga palju lahtisi üksikküsimusi. Nali naljaks, aga ELi läbirääkijad tunnistasid isekeskis, et Eesti ilvesejaht on Küprose lõhestatuse kõrval kõige keerulisemaid probleeme. Lõpuks sai Eesti oma tahtmise, mis on seda hinnatavam, et Põhjamaad ei olnud sellega omal ajal toime tulnud.

Eesti läbirääkimiste tegevjuht tunnistas, et ka kõigis ülejäänud küsimustes, olgu need siis odava terase impordi jätkamine, väiksema räime püügi õigus, mürgiste põlevkivikemikaalide testimine ja eksportimine, välismaalastele maa müümise üleminekuaeg või rahvusvaheliste reisijateveo maksed, sai Eesti, mis soovis.

Paljuräägitud põllumajanduskvootide kohta, mis esmapilgul tunduvad suured, ütles põllumajandusministeeriumi asekantsler Toomas Kevvai, et igatahes võimaldavad need põllumajandusel areneda ja isegi laieneda, mis on ELi kohta ebaharilik. Samas ta tunnistas, et kolme-nelja aasta pärast peaks Eestis olema kvootide lagi käes, kuid lisas, et selleks ajaks võib ELi ühine põllumajanduspoliitika muutuda ja osa kvoote kaduda. Igatahes on kindel, et kvoodi alla jäävatele tootjatele tagatakse ELis tootmiseks piisav hinnatase ning nende tooted saavad vaba juurdepääsu ELi turule, samal ajal kui Eestisse imporditavate põllumajandustoodete eksporditoetused kaovad.