Monumendimeister Mati Karmin

kulptuuri plastilise võlu avastas Karmin poisikesena maalilises Halliste ürgorus vanavanemate talus. Ta meisterdas lapsepõlves palju plastiliinist asju: toona oli aeg teine, lastel oli palju vaba aega ning seda tuli millegagi täita. Siis tuli ka kummaline äratundmine, et skulptuuriga võikski tegeleda.

Karmini tööde teemad tulevad sageli juhuslikest mõttekildudest, märksõnast. Tavaliselt hakkab autor märksõna peale mõtlema ja siis proovib ideed ruumilisse kujundisse viia. Lõplik tulemus on aga hoopis midagi muud, mis ei pruugi esimese mõttega sarnanedagi.

Mati Karmini suured skulptuurid on enamasti olnud konkursi- või tellimustööd. Mõned kunstikriitikud on ette heitnud, et tema tööd on väga erinevad ning neis pole midagi ühtset. ?Mina pean oluliseks arvestamist koha ja miljööga, kuhu skulptuur tuleb. Kui üks skulptuur sobib mere äärde, siis klassitsistliku linna südamesse seda panna ei saa. Seepärast ongi minu tööd nii abstraktsed kui ka realistlikud,? selgitab autor.

Karmini materjalide valik on lai. Esindatud on erinevad metallid ning ka pealtnäha robustsed valmisdetailid ? torud, hammasrattad, traadid, autosummutid ja muud masinate detailid. Materjalide valikul nimetab kunstnik end kõigesööjaks ? nii pronks, alumiinium, kivi kui ka raud on läinud töösse. Ta ei salga ka vanarauaarmastust. Kõik metallid, millest midagi teha saab, on ta kasutusele võtnud. Pronks on nendest kõige siledam ja tavalisem.

Karmin on peale skulptuuride teinud ka installatsioone. Omamoodi parimaks näituseks selles vallas peab ta ?Minu isa? 1994. aastal, mida ta nimetab kontseptualistlikuks installatsiooniks. ?Dokumenteerisin oma isast järele jäänud dokumendid piltideks,? selgitab Karmin. Isa oli agronoom, kes oli spetsialiseerunud umbrohutõrjele. Seepärast oli näitusel eksponeeritud sadu umbrohuseemneid täis karpe, mis jätsid üpris ogara mulje, leiab Karmin.

Näituseid tehakse enamasti idee edasiandmiseks, see on kunstniku enesereklaam. Sel kevadel leidis laia kõlapinda Karmini miini-ideest sündinud näitus, kus olid esitletud meremiinidest sisustuselemendid. Huvitav oli see, et näitus lõi galerii külastajaterekordi, ületades 10 000 piiri. Tundub kummaline, et eksponaatidest leidis ostja vaid üks kamin. ?Rahvale see meeldib, aga need, kes osta suudaksid, valivad midagi muud,? tõdeb ta.

Mati Karmin toob oma loomingus esile kolm suurteost, mida ta ise kõige enam hindab. Esimene neist on 1989. aastal valminud aeronaut Charles Leroux? monument Pirita teel. Leroux? monument oli esimene töö, kus Karmin tegi koostööd arhitekt Tiit Trummaliga. Skulptor teeb monumente tavaliselt koos arhitektiga, kuna need tuleb loodusesse paigutada ja haljastus teha. See monument on tegelikult lõpetamata, sest ei ole pimedal ajal valgustatud. ?Meie ajal juhtub ikka, et niipea kui asi on avatud, ei pöörata talle enam tähelepanu,? tõdeb Karmin.

Üheksa aastat hiljem valminud purskkaevuskulptuuri ?Suudlevad tudengid? Tartu Raekoja platsil peab Karmin teiseks olulisemaks tööks. Konkursil, kus oli 33 tööd, valiti võidutööks just see. ?Minule seostus Tartu noortega ja mis nad siis ikka muud teevad kui suudlevad. Vihmavari andis võimaluse haakida kujund veega,? selgitab ta.

Kolmandaks esiletõstmist väärivaks tööks peab Karmin reisilaeval Estonia hukkunud laste monumenti Tahkunas Hiiumaal, mis valmis 1995. aastal. Seal on kasutatud kaldes raami, mis on kreenis, nagu laevgi merel oli. Raami kohal on rist ning selle all rippumas laevakell, mille peal on laste näod.

Tartu on Mati Karmini sõnul skulptuurisõbralik linn. Tallinn on selle koha pealt õnnetu ? sinna pole üle kümne aasta ühtegi korralikku skulptuuri üles pandud. Rootsi ja Taani linnades näeb ühe skulptuuri juurest juba praktiliselt järgmist. Tallinn on moodsama vormikeelega linn ja sinna sobiksid suured ja abstraktsed lahendused. ?Igal linnal peaks olema aastaeelarves teatud summa skulptuuride rajamiseks,? väidab Karmin.

Autor: Sigrid Suu