Juhatuse esimehel peab olema ülemus

Äriühingute valitsemise süsteemi (corporate governance) tähtsusele ja efektiivistamisele on Eestis ebaõiglaselt vähe tähelepanu pööratud.

Paljudes aktsiaseltsides puudub sisuline teadmine ja arusaamine nõukogu ja juhatuse mõttest ja funktsioonidest. Tihti võetakse nõukogu loomise kohustust kui tüütut lisanõuet, seda täidetakse vaid formaalselt ja liikmeteks valitakse suvalised isikud. Põhjendamatut nurinat ja kõrvalehiilimist tekitab iga norm, mille eesmärkidest lõpuni aru ei saada. Maailmapraktikast võib tuua hulgaliselt näiteid, mis võiksid aluseks olla ka Eesti süsteemi arendamisele ja ettevõtjate teadlikkuse tõstmisele. Äriühingu valitsemise süsteemi esmaseks eesmärgiks on ju siiski omanike ja juhtide koostöö tõhustamine, läbipaistvuse ja kontrolli tagamine mitte ebameeldivate lisakohustuste tekitamine.

Eesti äriühingute valitsemise süsteem põhineb rahvusvaheliselt tuntud ja Euroopas laialdaselt rakendatud Saksa süsteemil. Saksa süsteem on kahetasandiline koosnedes nõukogust ja juhatusest. Eesti Äriseadustiku järgi on igal aktsiaseltsil olenemata suurusest ja töötajate arvust mõlemad nimetatud organid kohustuslikud. Kuid sellise juhtimissüsteemi rakendamine võib väiksemate aktsiaseltside puhul osutuda kohmakaks ja ebaefektiivseks. Tihti tekib olukordi, kus nõukogu ja juhatus ei täida oma funktsioone, ning seda mitmetel erinevatel põhjustel. Mõnikord on ettevõtted lihtsalt nii väiksed, et mitmel juhtimistasandil kaob mõte ? tegelik juhtimine ja otsustamine on jagunenud juhuslikult ja isiklike suhete põhjal. Vastandlikud ja ebaloogilised on olukorrad, kus nõukogu liige tegeleb samal ajal ettevõtte raamatupidamisega või juhib ettevõtet nõukogu esimees. Nii tekivad vastutuse ja aruandluse tasanditel absurdsed olukorrad, kus aruandluse esitaja on samaaegselt selle kontrollija jne.

Seega on tekkinud arutelu Eesti süsteemi otstarbekuse üle käesoleval kujul. Üks võimalus oleks panna juhtimisorganite struktuur sõltuvusse ettevõtte suurusest. Selline lähenemine looks võimaluse juhtimise- ja kontrollifunktsioone tõhustada vastavalt ettevõtte laienemisele ehk vastavalt vajadusele.

Nõukogu ja juhatuse liikmete objektiivsus ning sõltumatus ei ole Eesti seadustes samuti määratud. On kehtestatud vaid liikmete minimaalne arv. Laialdaselt on erinevates süsteemides hakatud defineerima juhatuse ja nõukogu liikmete sõltumatuse kriteeriume. Määratletakse protsentuaalselt ära sõltumatute liikmete hulk organis, samuti suurim võimalik ettevõttega seotud isikute (ettevõtte juhid, omanikud) kontsentratsioon. See peaks aitama vältida otsustuste tegemise õiguse koondumist ühe huvigrupi kätte. Näiteks Venemaa äriühingute valitsemise süsteemis peab juhatusse kuuluma vähemalt üks neljandik sõltumatuid liikmeid, kelle jaoks on ettevõttega mitteseotuse kohta kehtestatud ranged reeglid. Selles küsimuses ollakse üle kogu maailma väga erinevatel arvamustel. Suur osa inglise keelt kõnelevaid maid eelistab ühetasandilist juhtimissüsteemi, kuid juhatuse liikmete vajalikus koosluses ollakse siiski eriarvamusel. Ameeriklased püüavad kaasata võimalikult palju ettevõtte igapäevasest juhtimisest eemalseisvaid isikuid, samal ajal leiavad britid, et juhatus ja tegevjuhtkond peaksid olema tihedalt seotud.

Juhatuse liikmetena kaasatakse erinevates maades väga mitmekesiste huvide esindajaid. Oma kohta nõukogus või juhatuses on hakanud nõudma kommertspangad, kelle huvides on firma tegevuse ja finantsvõimekusega pidevalt kursis olla, et juhtida optimaalselt ettevõtte krediite ning maandada sellega oma riske. Samuti soovivad otsustamisel kaasa lüüa teised finantsinvestorid, nt riskikapitalistid ja teised pikaajalised finantsinvestorid. Arenenud majanduskeskkondades kaasatakse juhtimisprotsessi ametiühingute juhte ja töötajate esindajaid. Jaapanis peetakse töötaja juhatuse liikmeks valimist preemiaks pikaajalise ja lojaalse töö eest. Eestis on erinevate huvigruppide kaasamine juhatuse töösse veel suhteliselt vähe levinud.

Palju on vaieldud ühe või teise juhtimissüsteemi heade ning halbade külgede üle. Kuid on selge, et täiuslikku ning igasse majandus- ja kultuurisüsteemi ühte sobivaimat varianti ei olegi võimalik leida. Kõiki süsteeme on mingil ajal kiidetud ning laidetud. Kuid igal struktuuril on puudusi. Näiteks on esile tõstetud ühetasandilise anglo-ameerika süsteemi efektiivsust ja laidetud saksa süsteemi kohmakust . Kuid pärast juhtumisi Enroni ja teiste suurte börsifirmadega on seda kõvasti kritiseeritud ja kurdetud otsustus- ja kontrollimehhanismide liigse teineteisega seotuse üle. Taas hakatakse väärtustama konservatiivsemaid ning enamate juhtimisorganitega struktuure. ?Igaühel peab olema ülemus, eriti ettevõtte tegevjuhil,? on seda kommenteerinud Inteli juhatuse esimees Andrew Grove.

Nõukogu vajalikkus tuleb esile eelkõige siis, kui ettevõtte omanikud ja juhtkond on erinevad. Sellisel juhul on nõukogu ülesandeks esindada aktsionäride huve, suunata juhatuse tööd ja ettevõtte strateegiat. Kui firmat juhivad omanikud, osalevad nõukogus tihti ettevõtja ärisse mittepuutuvad sugulased või advokaadid. Kui töötavaid omanikke on rohkem kui üks, jagatakse juhatuse ja nõukogu liikmete kohad omavahel ? tegelikku kontrolli juhatuse töö üle ei teki. Ettevõttes jääb kehtima alluvusvahekord, kus tegelik ettevõtte juht on juhatuse esimees ja nõukogu istungid ei oma ettevõtte jaoks sisulist tähtsust.

Kui nõukogu istungid on formaalsus ja nõukogu on vaid vormitäiteks, kujuneb see ettevõtjale tüütuks kohustuseks. Ettevõtte nõukogu võiks vaadelda pigem võimalusena kaasata ettevõtte tegevusse arukaid inimesi, kes suudavad tuua ettevõtte arengusse lisaväärtust. Näiteks rahvusvahelistes suurfirmades kaasatakse nõukogudesse tegevjuhte ettevõttega mittekonkureerivatelt aladelt. Tegu võib olla mõne suurkliendiga, sarnase ärimudeliga ettevõttega või tehniliselt piirnevalt alalt pärit ettevõttega. Teadusega seotud inimeste osalemine nõukogu töös võimaldab paremini suunata ettevõtte arendustegevust. Kui ettevõte on otsustanud oma arengusse kaasata riskikapitali, võib palju lisaväärtust tuua kogenud riskikapitalisti kui professionaalse omaniku kaasamine. Advokaatide kaasamine jääb siiski vormitäiteks ja ei arenda ettevõtet ega selle juhte edasi.

Autor: Triin Leissoo