Nagu teada, on inimesi, kes ei ole kuulsad, alati palju rohkem, kui neid va kuulsaid. Ja sageli seletamatuil põhjusil ihkavad paljud kuuluda väheste hulka ? olla staarid iga hinna eest.
Tänaval möödujate uudishimulikult puurivad pilgud, tundmatute omamehelikud jutuajamiskatsed, ajakirjanike lõputult korduvad küsimustejadad ning ebasobival hetkel välkuvad fotokaamerad; teadmine, et su klantspildid katavad tuhandete fännide magamistubade seinu, sinu näo järgi tehtud nukud (täispuhutavad, pehmed või karvased) täidavad poodide vitriine ning sinu eraelust räägitakse ühistranspordis legende ? kõige selle peale mõeldes tekib kummastav küsimus: mis sunnib täie mõistuse juures olevaid inimesi ennast teadlikult sellise ennustamatu laviini alla seadma?
Ajalehtedes ja ringhäälingus, rääkimata internetikommentaaridest ja argivestlustest, arvustatakse, pilgatakse, ülistatakse või ähvardatakse poliitikuid ja ametnikke, ekraani- ja lavatähti, sportlasi, kunstnikke, kurjategijaid ning teisi avalikkuse tähelepanu alla sattunuid päevast päeva. Eno Raua klassikalise ?Naksitarallide? triloogia teises raamatus nimetavad kolm peategelast sellist kogemust kuulsusekoormaks ? igal sammul piiravad neid austajad, nõuavad autogramme ja püüavad kaisutades lämmatada, halvimal juhul üritavad neid koguni endale lemmikloomana koju viia.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Aasta parima mängufilmi Oscari ja hulga muid auhindu võitnud muusikaline kriminaalkomöödia ?Chicago? jutustab kurvavõitu anekdoodi marionetlikust massimeediast, elukutselisest avaliku arvamuse manipulaatorist ning ägedaloomulist kuulsushullustust põdevast blondiinist. Esimese jaoks tähendab kuulsus igapäevast tööd-leiba ning teisele lihtsalt üht suurt mängu. Anekdoodi kangelanna motiivide paljastamisel saab iga vaataja ise oma detektiivioskused proovile panna.
Autor: Sten Hansson