Digitaalsel meedial digitaalne kaitse

Pahatihti on internetis levivad audio- ja videofailid filmi- ja helitootjate toodangu piraatkoopiad. Digitaalset meediat on võimalik vaatajale ja kuulajale serveerida mitmel moel. Satelliitvõrgus kasutatakse mitmeid krüpteerimisalgoritme, kus edastatavat infot saab lahti krüpteerida kasutaja. Sel puhul on kasutajal tüüneris kaart, mis sisaldab endas võtmeid kanalite dekrüpteerimiseks. Paraku kopeeritakse neid kaarte endid või jäljendatakse neid programmidega.

Internetis levivate ja väiksemat ribalaiust nõudvate kompresseerimisalgoritmide korral kasutatakse praegu enamasti meetodit, kus audio- või videofailide dekrüpteerimiseks vajalik võti väljastatakse failist endast eraldi pärast kasutaja ja tema õiguste (st maksmisvõime) kindlakstegemist iga erineva päringu puhul uuesti. Sellist võimalust pakuvad nii enam levinud Microsofti Windows Media DRM (Digital Rights Management) kui ka RealNetworksi Helix DRM, olenevalt sellest, millist formaati kasutab konkreetne teenusepakkuja.

Internetis levitatava digitaalse meedia kaitsmiseks kasutatakse meediafailide eelnevat krüpteerimist. Pärast meediamaterjali (olgu see siis audio või video) digitaliseerimist ja kompresseerimist saadud failid krüpteeritakse ja sellisel kujul tulemust ei ole võimalik lahti pakkida ja maha mängida, omamata selleks õigust ehk litsentsi. Litsentsi mahamängimiseks annab teenusepakkuja pärast seda, kui on tuvastatud kasutaja õigus selle faili kasutamiseks. Siinkohal on paslik märkida, et digitaalset video- või audiomaterjali on võimalik krüpteerida ka reaalajas, mis on vajalik näiteks nn live-ülekannete, kontsertide või spordivõistluste kaitsmiseks piraatkopeerimise vastu ja/või nende näitamiseks raha eest.

Kuidas töötab litsentside tekitamise ja jaotamise loogika? Vaatame konkreetset näidet Microsofti DRMi baasil, millega on võimalik kaitsta Windows Media formaadis audio- ja videomaterjali. Kogu digimeedia krüpteerimise ja kaitse loogika seisnebki selles, et krüpteeritav fail ja võti selle dekrüpteerimiseks asuvad eraldi ja saadetakse kasutajale erinevaid teid mööda ja ka erineval ajal. Litsentse digitaalse sisu vaatamise või kuulamise õiguste omastamiseks jagab teenusepakkuja kasutuses olev litsentsiserver. Krüpteeritud fail ise tuleb aga hoopis meediaserverist, seda saab koduleheküljelt alla laadida või saadetakse soovijale elektronpostiga. Meediaserver ise ei teosta kasutaja autoriseerimist ega tea isegi seda, et ta edastab krüpteeritud materjali. Lihtsalt kasutaja seade või rakendusprogramm (nimetame seda lihtsuse ja universaalsuse mõttes pleieriks) ei oska krüpteeritud materjaliga midagi peale hakata enne, kui on saanud litsentsi koosseisus oleva võtme. Pleier, asudes faili lahtipakkimise juurde, leiab, et fail on krüpteeritud ning pöördub litsentsiserveri poole, mille URL asub meediafaili päises.

Seejärel autoriseeritakse tavaliselt kasutaja ? tuvastatakse kasutaja ja tema õigus konkreetset meediafaili vaadata või kuulata ning tasuliste teenuste korral ka kasutaja, maksja ja maksmismeetodi seos. Seejärel genereeritakse just selle vaataja jaoks litsentsiserveris faili vaatamiseks litsents, mis määrab selle faili vaatamise õigused mingi ajavahemiku lõikes (stardi- ja lõppaeg), samuti, mitu korda on võimalik faili vaadata ja kuulata, ning annab või ei anna pleierile õigused, mida selle failiga saab veel peale hakata (kas seda on õigust kõrvetada laserplaadile või mõnele muule digitaalsele andmekandjale või edastada näiteks pihuarvutile mahamängimiseks).

Siinjuures on oluline teada, et litsentsiserveri välja antud litsents on seotud vaid selle konkreetse pleieri IDga, mis on sooritanud päringu litsentsi väljastamiseks. See tähendab, et kui litsentsi järgi on antud õigus fail salvestada kettale, ei ole seda siiski hiljem võimalik maha mängida mõne muu pleieriga mõnes teises masinas.

Kuigi digitaalset materjali on võimalik kopeerimise ja illegaalse levitamise eest digitaalselt kaitsta, saab lõpuks alati seda infot salvestada analoogkujul näiteks kas või videolindile või helikassetile, isegi siis, kui selleks pole õigust antud. Iseasi, kas tulemus vaatajat-kuulajat ka rahuldab.

Autor: Alar Lutsar