Tulemuspalka maksta on põhimõtteliselt õige asi

Juba mitmendat korda saab Äripäeva käest sugeda tulemuspalga idee ja teostus. Osalt õigusega, osalt mitte. Võimalik, et see pole olnud ajakirjanike mõte, kuid tulemuspalga kui sellise mõttele on oluliselt liiga tehtud.

Olen töötanud poolteist aastat Justiitsministeeriumi siseaudiitorina ja üks minu valdkond oli ka tulemuspalkade maksmise kontroll. Oli võimalus lugeda ka Riigikontrolli tulemuspalka käsitlevat auditit, mis oli äärmiselt kasulik kõrvaltvaade, kuid oleks võinud olla konstruktiivsem. Fakt, et mõni audit viitab olulistele puudustele teostuses, ei tähenda, et eesmärk oleks väär.

Fundamentaalne küsimus on, kas püüda tulemusi mõõta? Üks Ameerika juhtimiskonsultant küsis, et kui me ei mõõda tulemusi ega tulemuslikkust, mida me siis mõõdame, mida me siis hindame? Kas mõõdame ja hindame rabelemist, töö tegemist, töö tegemiseks aja kulutamist, ressursside kulutamist?

Loomulikult on tulemuste defineerimine ja mõõtmine avalikus sektoris päris keeruline, kuid olen põhimõtteliselt arvamusel, et seda tuleb teha. Seda tuleb teha professionaalselt, pidevalt ja pühendumusega eesmärgile - parem kodanike teenindamine.

On tuhat võimalust, kuidas tulemuste mõõtmine võib untsu minna ja untsu keeravad selle reeglina tulemuste mõõtmisest mitte huvitatud keskastme juhid ise. Isegi mitte eriti pahatahtlikult, vaid lihtsalt tänu erilise huvi puudumise tõttu ei määra nad korralikult eesmärke, ei mõõda täitmist, ei viitsi seda teha pidevalt.

Loomulikult on tulemuspalk juba algusest liivale ehitatud, kui ametiasutuse personalitöötajad ei ole professionaalsed ega tunne tulemuspalga põhitõdesid. Need on reaalsed tulemuspalga probleemid.

Teiseks, kas püüda vastavalt tulemustele palka maksta? Arvan, et kui on teooria, siis tuleb seda ka rakendada. Sõna teota ei maksa. Samuti kui mõõdame tulemusi, siis vastavalt sellele tuleb maksta.

Ka siin on mitmeid lõkse nagu maksmine sensitiivsetel aegadel nagu jaanid ja jõulud ning hinnangute subjektiivsus, millele ajakirjandus on ka edukalt tähelepanu juhtinud. Taas on keskastme juhtidel võimalus asi untsu keerata, kui nad ei julge kritiseerida osasid oma töötajaid, ei oska tekitada meeskonnavaimu jne. Siiski ei riku see põhimõtet, et tulemuste eest tuleb maksta.

Loomulikult on võimalik mitmeid tulemuspalga elemente naeruvääristada ja utreerida ning osalt seda peabki ajakirjandus tegema. Üle maailma on erakordseid näiteid, kuidas pingutused moderniseerida avalikku sektorit on ebaõnnestunud, on tehtud vigu ja raisatud raha. Samu näited leiab tulemuspalga esmastest apsudest ka erasektoris, ka kõige lugupeetavamates suurettevõtetes. Kuid see ei muuda fakti, et reeglina on moderniseerimise püüded edukad või koguni silmapaistvalt edukad. Miks muidu oleme kiviajast jõudnud infoajastusse?

Leian, et tulemuspalga kajastus, mis üheülbaliselt negatiivselt käsitleb ideed ennast ja selle teostust, on põhimõtteliselt selle vastu, mida tegelikult Äripäev peaks esindama. Selleks on ettevõtlikkus, innovatsioon ja kaasaegsus igas valdkonnas, ka avalikus sektoris. Soovitaksin võrrelda laiemalt nii tööõhkkonda, innovaatilisust ja ennekõike seatud eesmärkide saavutamist ministeeriumide kaupa.

Ministeeriumide kaupa erineb tulemuspalk oluliselt ning üks selle põhjuseid on asjaolu, kas tulemusi mõõdetakse, kas selle järgi hinnatakse ja tasustatakse inimesi.

Tulemuspalk ei ole mingi imeasi, millest võiks loota, et nüüd ühe ametniku tootlikkus aastaga 30 tõuseb või et tulemuspalga korral saaks ministeerium kärpida 30 enda töötajatest. Ei. See on pikaajaline projekt, kus on ebaõnnestumisi, kus on vaja teha muudatusi isegi aastate pärast ning kus kerge allaandmine on vaid märk ebakindlusest ja ebaprofessionaalsusest.

Seega edu ametiasutustele ja ettevõtetele, kes teevad head tööd tulemuspalga rakendamiseks ja püüavad paremini teenindada Eesti inimesi.

Hetkel kuum