Riik on nõuks võtnud oma ettevõtetel igasugu sponsortegevuse ära keelata. Sportlased jm rahamangujad vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Hästi, eks riigiettevõtete sponsoreerimispõhimõtete juurde võib teinekord tõesti suuri küsimärke riputada. Ent nüüd paistab asi üha enam teise äärmusse kiskuvat. Küsitavate kriteeriumidega toetamine asendub üha enam ?käru? keeramisega. Ei süvene teistesse aladesse, värskeima näite mängisid kätte Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) ja maailma populaarseima spordiala ? jalgpalli ? suhted.
Maarjamäe staadionist räägin. Suhteliselt kehvas seisus, ent piisavate investeeringute korral tasemel mänguplatsiks taastatava muruväljaku on RKAS pannud müüki 15 mln krooniga. Maarjamäe on magus rajoon ja staadioniala ideaalne koht uutele elamutele. RKAS teab, et Maarjamäe on magus ja sestap on kohale ka soolase hinna pannud. Hinna, mis meie spordiklubidele praegu selgelt üle jõu käib.
Jah, Maarjamäe staadioni omanik RKAS on äriettevõte ja ühest küljest on loomulikult omanikul õigus oma varaga peale hakata, mis talle just pähe tuleb, müüa seda just sellise hinna, tingimuste ja tagamõttega, nagu endale kõige targem tundub. Teisalt on selle äriettevõtte kaudu spordirajatise omanik ju riik. Riik, mille valitsejad meelsasti poseerivad lennujaamas koos medalistatud tippsportlastega tele- ja fotokaameratele ja jutustavad järjekordsest sammust maailmakaardil. Samas paistab, et poseerimisvõimalusi tahetakse endale üha vähem jätta.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Jalgpalliliidu peasekretär Tõnu Sireli arvates saaks Maarjamäele korraliku staadioni koostöös Tallinna linnavalitsusega. Linn aga? Praeguse linnavalitsuse jalgpallilembust nägime väga hästi veel mõni aeg tagasi toimunud jandist Lilleküla staadioni ümber. Ei ole pealinn huvitatud ka Maarjamäe staadionist.
Lugesin pärast viimast jalgpalli MMi huvitavat tõenäosusteooriat, mille järgi on Eesti vutikoondisel esimene võimalus maailmameistriks tulla millalgi aastal 2030. Iseküsimus muidugi, kui tõsiselt seda teooriat võtta, aga samas stiilis edasi tegutsedes võib Eesti riik selle praegu utoopilisevõitu võimaluse kohe ära unustada. Ja maailmakaardi kah.